Motivatsioon – kestev sära või põgus sähvatus? Elame eesmärkide saavutamise ajastul – kui motivatsioon on laes, on kõik võimalik! Siia juurde käib muidugi ka pidev arutelu selle kohta, mis üldse on motivatsioon, kuidas seda leida ja hoida. Nagu see oleks miski, mis seisab meie tegevustest eraldi.
Olen mõistnud, et motivatsioon jaguneb kaheks.
On eesmärgipärane ehk põgus sähvatus ja teekonna motivatsioo ehk kestev sära. Põgusate sähvatuste nimel olen isegi elanud. Kalender punane, alustan ühe projekti lõppedes kohe uut. Pole veel ühte kooli lõpetanud, kui olen juba järgmise nimekirjas. Keha treenides mõtlen eesmärgile – adumata, et treeningkava ma absoluutselt ei naudi. Olen teinud äriprojekte inimestega, kellega on nii keeruline koos asju teha – ainus mõte on, et millal see eesmärk juba täidetud saab.
Eesmärgipärasel motivatsioonil on aga üks salakari – inimene on harjunud harjuma. Kui eesmärk täidetud, lähme üsna kiirelt järgmise sähvatuse järele. Tavaliselt me ei mäletagi seda teekonda, mille oleme läbinud, et eesmärgini jõuda. Ilmselt olen mina ise üsna elav näide sellest! Mine vaata kasvõi minu “minust” lehte ja näed, et ilmselt olen ka mina nii mõnegi asja põgusa sähvatuse pärast teinud! Õnneks saan iga aastaga aina targemaks ja võtan palju rahulikumalt!
Üha enam on minu valikuks motivatsioon, mis sünnib teel olles
Sellest moodustub püsiv sära, mitte ainult põgus sähvatus. See tekitab selle salapärase tunde, flow ehk vooseisundi. Kui oled seda tunnet juba kogenud, siis nii naljalt enam eesmärgipärast rassimist ette ei võta.
Valin projekte hoolikamalt. Enam ei jahi eesmärgistatult pabereid ja tunnistusi, vaid küsin, kas ma päriselt neid uusi teadmisi naudin. Koostööd tehes küsin endalt alati, kas tahan olla nende inimestega koos teel.
Keha treenides eelistan eesmärgistatud veremaitsele ujumist, matkamist ja joogat. Vooseisundi olen mina avastanud kirjutades – mistahes artikleid, erialaseid raamatuid või ilukirjanduslikku sisu (salaja oma sahtlisse). Võingi kirjutama jääda, kordagi eesmärgile mõtlemata.
Teekonnal olles on meil kuidagi rohkem aega
Tunnen, et mul ei ole enam nii tohutult kiire, aga samas ei jää ma ka mitte millestki ilma, sest kui astume selle eesmärgiorjuse rattalt maha, näeme, et teekonnapõhine motivatsioon on võimas ja edasiviiv – suudame selles vooseisundis ära teha veel suuremaid asju, kui isegi julgeme mõelda. See on natukene nagu võluvõime! Mina usun küll, et sel hetkel, kui hakkame oma eluvalikuid tegema nii, et tunneksime rohkem püsivat sära ja ajaksime taga palju vähem neid põgusaid sähvatusi, kaob ka põhjus nii palju motivatsioonist rääkida.
Siis on see lihtsalt miski, mis on osa meie elust, meie igapäevastest tegemistest. Miski, mis saadab meid meie teekonnal, ilma, et peaksime seda pidevalt otsima. Mõelda vaid kui tore oleks see, et meie igapäevaseid tegemisi saadaks mingi kummaline maagia, nimega sisemine motivatsioon! Midagi, mis annab meile piissavalt energiat ja häid hormoone, ilma, et peaks lunima pidevalt välist motivatsiooni. Mina igatahes liigun ise vaikselt selle eesmärgi suunas – teha neid asju, mille teekonda ma ise ka tohutult naudin! Eks ma annan sulle siin ikka teada, kuidas mul sellega läheb!
Sisu soovitus: Kui soovid kuulata pikemaid mõtteid motivatsioonist, siis üks väga tark tegelane on Daniel Pink ja tema vestust The Diary Of a CEO podcastis saab kuulata siit.
Teekonna terviseks!
Kati
