Inspiratsioon on kadunud? Äkki kuulad liialt teisi enda ümber?
Teate, kes seavad meile meie mõõdupuu, mida teha ja mida mitte? Teised inimesed. Meie ambitsioonid, unistused ja väärtused näivad olevat pideva arutelu all, justkui need oleksid avalik omand, mitte isiklikud tõed. Inspiratsioon on narridele, naiivsetele!
Hakkad kirjutama – öeldakse, et ära parem kirjuta. Tahad isikliku õnne nimel elus muudatusi teha – kõik ütlevad, et oled rumal. Tunned kutset end teostada täiesti teises valdkonnas – alati leidub neid, kes sinust kaarega mööda käima hakkavad, andes mõista, et sa ei tea, mida oma eluga teed!
Tahad kolida, sest vajadused muutuvad – oled püsimatu. Parem ikka paigale jääda. Tahad jagada oma lugu, avada end inimestele – liiga edev! Liiga intensiivne! Sinisilm! Emotsionaalne unistaja!
Inspiratsioon on kerge kaduma?
Inimestel jääb tavaliselt 80% unistustest täitmata, sest tihti elatakse teiste inimeste ootuste järgi. Tahetakse elumerelainetel seilata, sõidetakse välja, aga üsna varsti pööratakse laevanina ringi ja minnakse ootuste seadjate hõigete pärast tagasi. Sadamasse tagasi jõudes on kuhjaga manitsusi, õpetusi ja soovitusi, kuidas tegelikult elama peaks.
Aga teate mis? Nemad ei purjeta kusagile, nad istuvad turvaliselt sadamas ja ootavad, et sinagi tagasi tuleks. Nii istutakse elupäevade lõpuni koos sadamas ja täidetakse ringiratast üksteise ootusi.
Inimene sünnib ja ta sureb. Elu ei ole lõputu. Päris kurb on 80% oma unistustest eemale lükata lihtsalt seepärast, et ei olnud oidu kruttida vaiksemaks teiste ootusi ja valjemaks iseenda unistusi.
Tee, mis sa tegema pead, muidu magadki elu mahanspiratsioon on kerge kaduma?
Tahad kirjutada? Kirjuta! Tahad esineda? Esine. Tahad muutust? Muutu! Tahad rohkem? Võta. Tahad midagi uut? Muuda vanu viise! Tahad uut äri alustada? Lihtsalt alusta ja õpi teel olles. Inspiratsioon sünnib alati siis, kui alustame, see on tunne, mis meid sütitab, kui oleme julenud astuda selle kõige esimese sammu.
Tihti oodatakse, et midagi juhtub ise – äkki toob universum. Ei. Muuda ei tule nende juurde, kes diivanil tõsielusarju vaatavad ja kommentaariumis säravatele inimestele kadeduse ja saamatuse pärast nõmedaid kommentaare kirjutavad. Sa pead ikka ise elama hakkama!
Mõtled, et tahaks seilata, aga keegi ei tule kaasa?
Usu mind, kui ütlen, et meri on seiklejaid täis! Sadamast sa lihtsalt ei näe neid. Mõtled, et olen endiselt sinisilmne unistaja, et sellist juttu räägin? Et inimestel on töö, lapsed ja kohustused. Minul on ka. Aga meie seilame. Me seilame kõik koos ja see on üks ütlemata elus tunne! Ja muide! Inspiratsioon on nakkav! Julgedes püüda oma unistusi, julgustad teisigi enda ümber. Seega, savi! Seila välja!
Mine kasvõi natukene kaugemale, enne kui laevanina ringi pöörad, ja võid avastada end täiesti uuest maailmas! Seikluste ja võimaluste maailmast, kus täitmata unistuste protsent kolinal langema hakkab!
Mõtled, et tahaks seilata, aga keegi ei tule kaasa?
Mäletan hästi covid-19 esimest tõsisemat lainet, kui ühiskond lukku pandi. Korraga olid kõik inimesed kodudes ja pidid jälle iseendale ja oma lähedastele ausalt otsa vaatama. Inimesed jäid justkui seisma, elud peatusid. Hakkasin saama tohutult palju kirju tooniga, et mina olen see teadliku mõtteviisi edendaja, mis nüüd saab. Kuidas see üle elada. Minult otsiti inspiratsiooni. Nii hakkasin kirjutama blogi, mille keskmeks olid eesmärgid, uued eesmärgid.
Enne, kui arugi sain, sündis sellest programm, seda tegid kaasa 1000+ inimest ning hiljem sündis sellest ka raamat. Miks ma sellest räägin? Sest raamatusse sai kirja 300+ inimese unistused ja eesmärgid – asjad, mida nad ei julenud endale mitte kunagi tunnistada. Mine sa tea, ehk inspireerivad nende unistused ka sind. Raamatu nimeks sai“Minapildi Restart” ja sa leiad selle siit.
NB! Kui sa tunned, et tahaksid teemast rohkem aru saada, siis Scott Geller on TEDx loengus “Enesemotivatsiooni psühholoogia” väga mõnusalt lahti seletanud, miks me vahepeal lihtsalt ei julge enda unistusi püüdma minna!
Julget seilamist,
Kati
