Sa ei ole halb inimene. Sul oli lihtsalt raske aeg. See on nüüd läbi.
Sa ei ole halb inimene. Sul oli lihtsalt raske aeg. See on nüüd läbi.
Miks sa igal hommikul selle vana jama sildi ikka endale otsaette kleebid?
Sa ei osanud tol hetkel paremini. Mina ka ei osanud. Tema ka ei osanud. Aga meie keha mäletab veel seda momenti, nagu see oleks olnud eile. Kuumahood. Klomp kurgus. Süümepiinade laine, mis hägustab kõik muu ja küsib: „Mäletad? Vaata vaid, mida sa tegid!“
Teate. Me ei pea tehtud valesid otsuseid terve elu kahetsema. Me ei pea sellest tegema tervet identiteeti. Äkki oli see tol hetkel lihtsalt impulss. Viha. Põgenemine. Meeleheide.
“Me ei pea tehtud valesid otsuseid terve elu kahetsema.”
Kui me sellest tol korral õppisime, siis meie tuleviku-minad on need jamad unustanud ja teevad juba hoopis teisi plaane. Palju paremaid. Pühi sina siis ka silmad puhtaks. Jah, sa tegid valesti. No juhtub. Ikkagi inimene!
Tehtut ei saa kustutada, aga senikaua, kuni me selle endale igal hommikul otsaette kleebime, on väga raske näha inimest, kelleks sa oled saanud. Kes nii enam ei teeks.
Andestamine on keeruline kunst, ma tean – ja iseendale andestamine selle kunsti kõrgem vorm. Aga tead — see on kunst, mida tasub õppida.
Pane silmad kinni. Hinga kümme korda rahulikult sisse ja välja. Ja ütle sellele olukorrale: „Ma ei osanud tol korral paremini, aga ma olen sellest õppinud. See ei ole mina.“
“Ja ütle sellele olukorrale: „Ma ei osanud tol korral paremini, aga ma olen sellest õppinud.”
See, mida sa eile tegid, ei tohiks otsustada, kelleks sa homme saada tohid. Chill. Sulle on andestatud. Mulle ka. Talle ka. C’est la vie. Elu läheb edasi. Täna.