Patrioodist pagulane

Bom dia! Märtsikuine päike kütab juba nii heledalt, et päikeseprillid on juba hädavajalikud. Sõbranna jõudis ka kohale. Istume metsikuks kasvanud oliivipuu all ja mõtiskleme, kuidas seda õigesti õhemaks lõigata, sest selle taga oleval sidrunipuul lähevad varjus viljad hallitama.

Vahele teeme mõned kükid, et kokku korjata puude all mädanema läinud sidrunid ja apelsinid – liigutus on ju tuttav – sama asja tegin ju Eestiski, sest maal sai kokku elatud üle kümne aasta – lihtsalt siis tuli sügisel õunu kokku korjata, et korralikud enne talve keldrisse ja mädanenud kraaviäärde veetud saaks. Olen kolmekümne kaheksa aastane ja jätsin oma elus vahele esimese talve – elan nüüd Portugalis.

Viin sidrunid aianurka kompostiks ja istun arvuti taha, et teile need read kirja panna, sest ma tunnen ju ennast tegelikult reeturina – tunnen, et ma olen pagulane, aga kui vaatan tagasi oma elule Eestis, siis võiksin öelda, et ma olen patrioodist pagulane.

Tahan teile selgitada, kuidas üks eestlane, kes on üle kümne aasta elanud maal ja metsas, taastanud vana mõisamaja, äratanud elule vana metsatalu, päästnud mõisakoole, pidanud kodumaiste tootjate toorainega ökokohvikut ja pidanud kuldsete viljapõldude vahel privaatset koolituskodu, satub elama Portugali.

Lugematul arvul on saadud aukirju, tunnustusi, medaleid ja karikaid – ikka Eesti maaelu edendamise eest!

Ma olen patrioot – olen lugematul kordadel istunud koos Eesti nõidadega, õppinud pärimusmeditsiini, et saada selgeks, kuidas ei peaks iga valu puhul tabletti võtma, mind teevad varasuvel õnnelikuks need jalutuskäigud, kus peab angervaksa uimast läbi murdma, et varahommikune jõesuplus karastaks – mulle meeldib meie imeilusate rabade vaikus ja kohe kindlasti olen ma alati armastanud neid hetki, kui saab korilasena metsa sahvrisse minna, kus tasuta käes väge täis karulauk, mustikad, jõhvikad ja seened! Nüüd kirjutavad inimesed mulle minu Facebooki ja Instagrami lehel, et ma olen lihtsalt pagulane – mina ütleksin, et olgu, ju siis olen –, aga ma olen patrioodist pagulane.

Kas keegi teab retsepti, kuidas medalitest ja aukirjadest suppi keeta?

Ma olen uhke eestlane – ja mitte ainult! Olen tunnustatud eestlane – seinal rippus presidendi aukiri maakodu taastamise eest, aasta hariduse sõbra tiitel mõisakooli säilitamise eest ja EAS-i välja antud tunnustus, et minu maale rajatud elustiiliäri on EHE (kvaliteedimärgis Ehtne ja Huvitav Eesti).

Lisaks veel juurde auhindu kauni maakodu eest, karikas kogukonna eestvedaja rolli eest – palju medaleid ja häid sõnu. Ainult, et keegi võiks mulle nüüd öelda, kuidas nendest tunnustustest ja medalitest moosi keeta, et oma riigis ära elaks.

Mina usun, et iga suhe on kahepoolne – sama on ju ka riigi ja rahvaga. Tean, et eestlane jaksab kanda: kui vaja haarab kukile terve küla ja võitleb. Võitleb, et maaelu säiliks, et koolid jääks alles, et saaks kohaliku toidu soodsalt lauale. Muud nagu ei olegi ju vaja? Aga nagu igas suhtes, ei saa ka siin panustada ainult üks pool – ja kui oled kaua andnud, siis ühel hetkel lihtsalt väsid.

aga ma olen patrioodist pagulane.

Ehedad unistused versus Exceli tabel

Mõtled sellele, et rabad on kenad küll ja karikad on kapi peal, aga iga aastaga tahaks rohkem ja rohkem kiruda. Lõpuks hakkavad sellesse unistusse tekkima mõrad – seda eriti siis, kui sinul on riigilt midagi vaja –, sest see, et sind ehedate unistuste eest tunnustatakse, ei tähenda, et sa nende jaoks lihtsalt üks järjekordne Exceli tabel ei ole.

Tahad kiruda aegunud haridussüsteemi, mis toodab läbipõlenud õpetajaid ja HEV-lapsi, kes vajuvad halli tühimikku, kus lõpuks isegi vanemad käega löövad. Tunned kurbust, et pole piisavalt eripedagooge, logopeede ja et vaimse tervise kättesaadavus võiks ju olla maksude koormust vaadates üsna hea – aga ei ole.

Tahaks kiruda regionaalpoliitikat, mis suretab välja maakohad ja jätab neist maha lagunevad talumajad ning vaiksed mälestused. Selle mõtte katkestab mõte maksutõusudest, üha kallinevast kodumaisest toidust ja sellest, et tegelikult oled väsinud sellest, et perega õhtusöögilauas e-aineid kokku loed, sest ökopoest käid suure ringiga mööda – sealt kogu toidukorvi ostmine tundub isegi keskklassile kättesaamatu unistus.

Veeretad mõtteid – mis oleks, miks pole

Kuigi Eesti on ju kodu, siis leiab ühel hetkel ka kõige veendunum maaelu-fanaatik, et varahommikused metsast linna sõidud muutuvad aina keerulisemaks – mitte ainult kõrge kütusehinna pärast ega sellepärast, et jälle on metsatee täis tuisanud ja sa ei saa oma talust isegi välja sõita. Hoopis seepärast, et miks ei võiks olla nii, et ka maal oleks elu, et ka siin oleksid keskused, mis elaksid – oleksid trennid, koolid, töö.

Istud seal tuisuvallis, telefon käes, sest valla kohalik lumelükkaja telefon annab märku, et „telefon on välja lülitatud või asub väljaspool teeninduspiirkonda“. Ilmselt asun mina ka. Siis mõtled, et enam ei viitsi – külm on, pime on ja auto on ka ilmselt liiga madala põhjaga, peaks uue, suurema vaatama, aga samas kütust kulub sellel, olemasoleval ju vähem.

Eestlane oleks vast ära kannatanud, aga elul olid teised plaanid

Kuigi ma usun kõrgematesse jõududesse, siis tihti loen postitusi, kus räägitakse sellest, et kõik, mis meie eludes juhtub, on millegi jaoks vajalik – et need asjad tulevad meid õpetama. Mina usun, et elu võib vahepeal olla lihtsalt ropendama ajavalt ebaaus ja halvad asjad juhtuvad. Meiega juhtus ka. Ilmselt näeksid meie pere endiselt Märjamaa metsade ja pealinna vahet sõelumas, kui asjad ei oleks teisiti läinud.

Poeg oli end tublilt juba profisportlasena tippu töötanud – kolmandast eluaastast jalgpalli tagumine oli end ära tasunud ja profileping saabus, aga saabus koos massiivse tundmatu haruldase kasvaja diagnoosiga. Sellele järgnes suur segadus, hirm, võitlus ja elude ümber sättimine. Operatsioon läks viimaks edukalt – edasi aga oli vaja taastumiseks paremat kliimat ja puhast keemiavaba toitu.

Poja profikarjäär sai tema teekonna alguses läbi, sellega koos ka meie elu Eestis. Poisiga on kõik hästi, taastub siin jõudsalt ja on uue eluga väga heasse kohta jõudnud – sõlmitud on juba uued eksklusiivsed lepingud, aga seda, mis valdkonnas, seda jagan edaspidi. Siin me nüüd siis oleme, jagame end Eesti ja Portugali vahel.

Miski pole püsiv. Kõik muutub.

Mõtlesime, et tuleme mõneks ajaks – tundub, et vist jääme

Tõsiasjaga – et meie inimestena võime ju plaane teha ja eesmärke seada, aga asjad ei pruugi üldse nii minna – olen juba ammu harjunud. Miski pole püsiv. Kõik muutub. Meie tulime ka siia ju poja tervise pärast, et oleme seniks, kuniks poiss taastub – oskamata oodata seda, et mingil hetkel hakkab sisemus surisema ja tuleb mõte, et mis oleks kui… mis oleks, kui jääks?

Me ei ole veel midagi otsustanud, aga tulime siia ühe otsa piletiga, sätime siin elu sisse ja igapäevaselt end kodumaa uudistega kursis hoides tundub üha rohkem, et ei olegi enam kusagile tagasi tulla. Aga ma tean, et ega meid siin ka lillede ja lippudega vastu ei võeta – vähemalt mitte kohe. Uues riigis oled alati võõras.

Ja kui tahame jääda – siis ilmselt jääme võõraks veel paariks põlvkonnaks, aga see ei heiduta kuidagi. Võõras või mitte – inimesed naeratavad, abistavad, hoiavad, huvituvad. Nii polegi väga hull ju võõras olla, mis?

Aga nagu Heli Lääts ikka laulis – ei me ette tea, mis elu meil tuua võib, kuid ometi see, mis peab, tuleb kindlalt kõik!

Praegu hingame kergemalt – ookeaniõhk on värske, päike on soe, rohi on rohelisem ja tõsiasi, et kui taskus juhtub olema kolm kaheeurost münti, siis jalutad turult uhkelt välja, kaenlas kilo kohalikke tomateid, soe hapusai, kimp lõikelilli ja taskusse jääb veel viiskümmend senti ülegi, teeb vähemalt igapäevase elu kordades lihtsamaks.

Aga eks ma hoian sind meie eluga siin kursis! Järgmine kord jutustan sulle sellest, kuidas mul siia jõudes roosad prillid eest lendasid! Kui ikka keset ööd aknast sisse pressiva suitsuvine ja sireenide peale üles ärkad, akna avad ja näed, et kaugemalt kumab mingi kummaline valgus – sirutad käe välja ja käsi on valge tuhaga kaetud… Abikaasa oli just Eestisse lennanud, kui ma kahe lapsega võõrale maale kolinuna avastasin, et mastaapsed metsapõlengud on liikunud linna ja meie oleme sellest kõigest vaid viie kilomeetri kaugusel!

Lisaks sellele veel väga aeglane ja segane paberimajandus (sõna otseses mõttes paberil!), bürokraatia, tähtsad numbrid – mida ei tohi ära kaotada, ja koostööpartnerid, kes jõuavad kohtumisele poolteist tundi hiljem, naeratades ja lisades siis: „Sina juba kohal? Calma-calma!“. Nii veetsin päris mitu ööd üleval, mõeldes, et äkki me ikka ei teinud õiget otsust!

Até breve!

Kati

Mulle tundub, et mu vanemad on eelmises elus Portugalis elanud, sest kasvasime üles ema Ülle „ah, teine kord“ ja isa Aivari „võta rahulikult“ mantratega, mis siin elades nii tuttavlikult kõlavad. Tundub, et see mõtteviis on ka lõunaeurooplastele emapiimaga kaasa antud. „Ah, teine kord,“ mõtled, kui juba viiendat korda ootad kedagi internetti ühendama või proovid pangakontot avada. „Võta rahulikult,“ kuuled restoranis, kui nelikümmend raamatulehte ja poolteist tundi hiljem märkad, kuidas sinu tuunikala alles värskelt kalamehe autoaknast grillile pannakse.

Pere siseringis võtame seda elustiili kokku sõnadega „calma-calma“. Arveid ei saa maksta, sest digilahendused ei tööta. Kontor on aga kinni, sest parasjagu on karneval või lihtsalt siesta. Calma on ka siis, kui uksele koputatakse, et gaas välja keerata, sest arved on maksmata. Kontorisse kohale jõudes näitad, et on makstud, seal tunnistatakse viga, aga öeldakse, et nädala pärast tuleb töömees ja paneb gaasi tagasi. Sina ütled, et ei saa oodata, vesi on külm. Seepeale avatakse sulle ekraanil õppevideo, kuidas ise gaasi tänavalt sisse keerata – lisatakse vaid: „Ära liiga kiiresti keera, muidu on puuf!“

Rohi ongi rohelisem – kui see just ei põle

Esimesed kuud olid päris pöörased, kuid tagantjärele tundub, et rahulikud ollakse siin ka kriisiolukorras. Mees oli just Eestisse lennanud, mina tegin järgmise päeva toimetuste nimekirja, siis sain vaevu magama jääda, kui ärkasin sireenide peale. Kergitasin metallkardinad üles ja märkasin majade taustal kollakat kuma – metsapõlengud olid jõudnud vaevalt viie kilomeetri kaugusele.

Olime märkamatult tagasi maskide ajastus – asjaajamised ju ei oodanud! Õuest tulles pühkisin end tuhast puhtaks ja elu läks edasi, nii elasime pea terve nädala. Kohalikud olid rahulikud ja kokkuhoidvad – tuletõrjedepoosse viidi vett, energiajooke, batoone ja kodus küpsetatud sooje ahjuvorme lilleliste käterätikute all.

15. ja 20. septembril oli Portugali kesk- ja põhjaosas enam kui 1000 metsatulekahju seeria, millest 128 olid nii laastavad, et evakueeriti külasid, mis hiljem maha põlesid. Hukkus mitmeid elanikke ja tuletõrjujaid. Sel ajavahemikul põles maha rohkem kui 135 000 hektarit metsa ja maad.

Kes arvab, et Euroopa ravikindlustuskaart on kasutu, otsigu see nüüd üles!

Siis kohtusime järgmise väljakutsega! Viimastel aastatel olen Eesti tervishoiusüsteemile väga tänulik olnud – eriti poja terviseteekonnal. Mind on alati hoiatatud, et mujal Euroopas ei olevat olukord nii hea, aga meie esimene kriisikogemus Portugalis näitas midagi muud.

Poja ravi jälgivad Eesti arstid, aga elu teeb oma plaane – ühel päeval kurtis ta tugevat kõhuvalu. Kuna aprillis toimunud suurest operatsioonist ei olnud palju aega möödas, oli vaja kohe tegutseda. Esimene reaktsioon oli ärevus, sest bürokraatia oli kohutavalt aeglane, et saada kätte kõik load, et end siia arsti juurde registreerida. Ärevus oli asjata, sest selgus, et ka siin on sarnaselt toimivad lahendused, nagu meil kodumaine MinuDoc, kust saab kohe arstiga ühendust võtta. Mõne tunni pärast istus arst kuuekümneeurose visiiditasu eest köögilaua taga ja organiseeris meile haiglasse minekut, sest selgus, et vaja on minna erakorralise meditsiini osakonda.

Haiglaseiklus lõppes hommikul – esmalt era-, siis riigihaiglas. Erahaiglas maksis küll visiit 280 eurot, aga raha meilt ei võetud. Kui küsisin miks, vastati: „Sest me ei teinud ju midagi, ega?“ Jälle uus kogemus, sest tubli eestlasena, kes vahepeal tasulisi teenuseid kasutama peab, oled alati harjunud maksma visiiditasu eest ka siis, kui sulle kodus jalavanni teha soovitatakse.

Riigihaiglas tehti poisile kõik vajalikud testid, ultraheli ja röntgen ning määrati hommikuks isegi erakorraline MRT, mis õnneks siiski vajalik ei olnud, sest nelja nädala pärast oli see planeeritud Eestis. Veetsime öö haiglas – poiss mugavalt haiglavoodis, mille kõrval oli minule lahtikäiv tugitool. Toodi sooja suppi ja hommikul äratasid meid doktor-klounid, kes eestlasi nähes lõbusalt „Leto sveti“ laulma hakkasid.

kandke seda Euroopas alati kaasas, seda küsitakse!

Kui nüüd veel mõni eestlane arvab, et see sinakaslilla Euroopa ravikindlustuskaart on vaid üks mõttetu plastikkaart rahakoti vahel, siis minu soe soovitus: kandke seda Euroopas alati kaasas, seda küsitakse!

Haiglast kõndisime järgmisel päeval välja, käed taskus, midagi maksmata ja süda rahulolevalt tänulik.

See hetk, kui eestlane nendib, et igal pool ei olegi klient kuningas

Siin olles on selgeks saanud, et klienditeenindus sinu jaoks kukerpalle tegema ei hakka, aga see ei tähenda, et nad ei hooli. Meil oli näiteks internetileping juba kuu aega olemas, aga mida ei olnud, oli internet. Viis korda lubati tulla ühendama – aga seniks, kuni saime interneti majja, pisteti meile pihku 90-päevased tasuta kaardid, millega sai kasvõi terve Netflixi läbi vaadata.

Ja kuigi siin saab Uberist ja Boldist tellida lisaks restoranitoidule ka igast suuremast poest endale koju toidukorvi ja vajadusel ka droone, mõõdulinti, lõikelaudu, printereid ja kohvimasinaid, siis mõne suurema tellimuse puhul see siiski nii lihtne ei ole.

Pead olema valmis seikluseks, näiteks, kui ütled abikaasale peale väsitavat kontoripäeva linnas, et kavatsed UK-st musta reede soodustusega queen-size vedrumadratsiga voodi tellida – sa ei saa seda tellimata jätta, sest hea uni on õnne alus ja kui sulle pakutakse kahe tuhande kaheksasaja eurost voodit viiesaja eest ning lubatakse veel kahe nädala jooksul tasuta kohale ka tuua, siis sa ütled: „Jah, palun!“ Kui keeruline see ikka olla saab?!

Pea kolm kuud kestnud „kadunud voodi müsteerium“ oli kõike muud kui kiire ja mugav kullerteenus. Vahepeal saabus sõnum, et voodit ei ole, siis, et kuller käis, aga teid ei olnud kodus. Ja siis tagatipuks, et voodi on hoopis kohalikus pakipunktis.

Läksin koos kahemeetrise abikaasa ja pulliks kasvanud pojaga kohale, idaeurooplasele kohaselt triibuga dress jalas ja Crocs varba otsas, valmis voodit koju vedama. Pakipunkt oli väiksem kui Hiiumaa külapood ja esmavaatlusel ei tundunud, et seal kusagil voodi võiks olla. Näitasin sõnumit ja ütlesin, et see peaks voodi olema – poodnik ulatas mulle 20 x 20 cm karbi ja ütles, et ei tasu Temust voodit tellida. Kõik said naerda – poodnik, meie ja kõik teised kümme inimest järjekorras. Aplausi saatel haarasid mehed „barbivoodi“ kahe vahele ja lonkisime koju tagasi.

Paar nädalat hiljem, kui abikaasa kaugemal tööl ja poeg trennis oli, helises telefon ja teatati konarlikus inglise keeles, et voodi on maha tõstetud kiriku juurde. Teadmiseks, et meie maja juurest kiriku juurde viib 200 meetrit järsku munakividega kaetud mägiteed ja vihmase ilma korral läheb see sama libedaks kui jäävihmaga kattunud Tallinna tänavad. Jah, sel päeval sadas paduvihma.

Kohale jõudes küsisin kullerit, miks nad ette ei helistanud, tema kostis seepeale: „Calma, just helistasin, mis sa pahandad!“. Kurtsin muret, et ise ma seda küll üles ei saa veetud, ehk alles õhtul, kui mehed kodus. Seepeale avas kuller koputamata kohalike töömeeste garaažiukse ja seletas midagi portugali keeles. Töömehed jätsid võileiva pooleli, kargasid püsti ja hakkasid voodit endale garaaži vedama – ma ei tea tänase päevani, miks. Samal ajal tuli kirikust välja sats keskpäevaselt missalt saabunud härraseid, kes ka meie olukorda uudistama tulid. Nii nad seal vihma käes seisid ja midagi omavahel seletasid ning enne kui arugi sain, veeti kastid mulle koduuksest sisse. Mina pistsin meestele šokolaadi ja veinipudeli pihku ning üks neist naeris, et just palvetas kirikus, et täna tööle tagasi ei peaks minema.

Kummalisel kombel tunduvad kõik rasked olukorrad siin kuidagi kergemad

Võta siis kinni, kas minus on laste terviseteekonna tõttu midagi muutunud või mõjub siinne rahulikum ühisteadvus nii, et isegi, kui probleemid ei kao – siis reaktsioon on kergem. Ükskord näiteks avastasin, et olen poes liiga palju asju poekärru ladunud: kokku sai kaks suurt kotti, pang, mopp ja lõikelilled. Tipptunni pärast taksot ka ei saanud. Korraks tahtsin ärrituda – selg oli kange, aga Seto naise veri minus kangem. Teeme ära!

Rohi ongi rohelisem – kui see just ei põle.

Vaevalt poe kõrvale bussipeatusesse jõudnud, kui seal istuvad vanahärrad minu suunas ärevalt näppu viibutasid. Pöörasin ringi ja avastasin, et keegi jookseb minu poole.

Mees haaras ühe minu koti enda õlale ja hakkas laulma. Välimuse järgi võis ta vabalt olla kodutu, aga ega siin väga vahet ei tee – ise olin samuti just poest väljunud sassis krunni, värviste tunkede ja mullase pluusivarrukaga.

Mees laulis muudkui edasi, vanahärrad plaksutasid kaasa ja mina lasin pea kuklasse, vaatasin taevas aeglaselt liikuvaid pilvi, lasin päikesel kissis silmi paitada ja lihtsalt naersin. Viskasin laulumehe õlale ka teise koti ja ütlesin: „Vamos – then dinheiro!“ Kokkulepe saavutatud. Kannab kotid kodule lähemale, siis saab kümneka. Nii me koos astusime – tema laulab ja minul kaenlas pang, mopp ja sületäis lilli.

Olen aus – algus oli raske, aga kuradima naljakas!

Võib-olla olengi sattunud ühte sellisesse filmi, kus mornid peategelased leiavad end korraga Lõuna-Euroopa soojast külalislahkest kaootiliselt rütmist, teekond täidetud naljakate olukordadega. Siis aga taipan, et see film on nüüd minu elu – ja mina selle peategelane!

Asjad, mida siia otsima tulime, on olemas – hea kliima, puhas kohalik toit ja sõbralikum ühiskond – ja mulle tundub, et midagi on nagu natukene peale ka!

Järgmisel korral viin sind kohalikule turule, jutustan ühe eestlannaga, kes ka siia üheotsapiletiga kohale jõudis, ja näitan sulle, kuidas ma meie kodu ära sisustasin – kiriku kaltsuka ja viiesaja euro eest. On ikka võit küll ühele antiigihullule, kui ostad kahekümne euro eest kolm antiikset marmorlauda ja saad ühe kauba peale!

Olge mõnusad ja aprillis olen Eestis, toon raamatu trükist ära, teen mõned etendused ja pakin vist viimased asjad ka kokku.

Vemos na Estónia!

Kati

Aprill möödus Eestis. Ja olgem ausad – oli isegi mõnus. Mitte keegi ei vaadanud otsa, ei küsinud, kust tulen või kuhu lähen. Bussis istusid inimesed pilk põrandal, telefon käes, lihapirukas suus. Täielik sotsiaalne vaikimisseisak, mis oli korraga nii rahustav kui koomiline.

Portugalis oleks selleks ajaks vähemalt viis vestlust peetud, numbreid vahetatud ja tõenäoliselt juba õhtusöögikutse taskus. Eestis... no, siin lähed basaarile uut kleiti otsima ja tunned, et müüja vaatab sinust läbi nagu vaimust – justkui oleks lennuk alla kukkunud ja ainult sina ei tea seda seal Balti Jaama Turul, et keegi sind ei näe. Skrollib oma telefoni, mille kaanel ilutseb kiri: HALL. Ja mina mõtlen: Tere, Hall. Tere, Eesti. Tulin kodu käima.

Olen alati öelnud, et kui kellegi peale kade oled, küsige talt: kuidas tal päriselt läheb?

Sest kui ei küsi, siis saadki „hästi“. Selle naerukurrude taha peidetud turvalise vale, mille taha jäävad kõik need katki läinud projektid, murtud plaanid ja ööd, kus und ei tule.

Ja mitte, et sa küsisid, aga ma vastan. Ei lähe hästi. Säästud on otsas. Projektid, mis pidid meid rahvusvahelisele areenile viima, on kadunud nagu LinkedIni kontaktid, kes suure hurraaga sind tervitavad, ja siis kaovad nagu vits vette!

Aafrika turul on aga nagu vanad head Eesti üheksakümnendad – käepigistus ja silmapilgutus on ametlikum kui mis tahes leping – aga sinna edasi-tagasi reisida on teekond, mis sööb ära vaimse tervise, pereelu tasakaalu ja teised ärid, mis päriselt võiksid sisse tuua.

Kõik projektid, mis pidid calma-kultuuris juhtuma pool aastat tagasi– venivad nagu Eesti talv – oktoobrist maini on lumi maas. Keegi ei liiguta. Kui lõpuks vastused tulevad ja hakkad oma töö eest raha küsima, siis tulevad meilid algusega: „Sorry to inform you…“. Ja sina istud ekraani taga ja mõtled: „Sorry to inform YOU – YOU SUCK!“

Eestis – kodus, aga enam mitte päriselt kohal

Muidugi tunned sellises pöörises elades seda sooja turvalist tunnet, kui Eestis oled ja hakkad mõtlema, et mis oleks kui... see turvaline Eesti mikromaailm, kus ei pea 14 tundi lendama, et ühte loengut anda. Inimesed on täpsed, bussid sõidavad, keegi ei räägi üleliia, kõik on… omal kohal. Tunned, et äkki ei viitsigi enam rassida – äkki pole see üldse sinu jaoks mõeldud, sest praegu ajab maailm ikka korralikult sõrgu vastu!

Neli päeva – neli linna, raamatuesitlused tehtud, aga kõik oli nii kiire. Mõned kiired kohtumised ja pealiskaudsed vestlused, mis äri keegi parasjagu käivitab. Siinkohal pean siiski mainima, et mõned kohtumised vanade sõpradega olid väga mõnusad ja soojad! Et, oleks ikka selge! Muidu pärast kirjutate, et Kati on ülbeks läinud.

Viskad klapid pähe ja haarad pastaka, et kirjutada üks lustakas luuletus nimega „Busy is the new stupid“ – see elustiil, see süsteemne sõltuvus, mida me nii innukalt eestlastena harrastame – mida kiirem sul on, seda tähtsam oled.

Korraga tunned, et sinus endas on midagi muutunud – vestlused on kuidagi suletud, tõestamist on nii palju rohkem, kui tahaks – isegi sõpradega veinipokaali ääres ja nii tunned selgroos mingit kriipivat torget, mis käseb sul selja jälle sirgu lüüa ja mõelda, miks ma seda kõike tegelikult teen. Inimesed su ümber tunduvad kuidagi kinnised ja „kastis olevat“. Sind äratab mõtetest üks telefonisõnum, et üks pilet ülehomsele Lissabonis toimuvale teadliku tervise konverentsile on üle, kas tuled. Tulen.

Busy is the new stupid

Rahvusvaheline teadliku tervise konverents – arstid ja AI ning poliitikutega iidse portaali avamine

Nii olingi jälle lennujaamas, suunaga Lissaboni poole – mis sest, et väsinud ja tüdinud sellest läbi murdmisest, aga midagi nagu kutsus. Miski nagu ütles, et sa oled Portugalis mingi põhjusega – natukene liiga vara on alla vanduda!

Seal toimus minu valdkonna tippsündmus – teadliku tervise konverents. Laval olid koos arstid, biohäkkerid, astroloogid ja poliitikud, kõik ühe eesmärgiga: tuua teadlik tervis inimesteni, enne kui nad läbi põlevad.

Eestis elavad need maailmad eraldi. Vaimsust esindavad Adila halliseelikulised, teadust Alexela pintsakukandjad. Aga seal – need maailmad töötasid koos. Mina ka ju teen oma töös just seda: ühendan vaimsuse ja teaduse, mitte udu pärast, vaid et inimene saaks päriselt abi.

Maailm on tegelikult palju rohkem avatud, kui arvame

Istud seal konverentsil, kuulad – emotsioonide vabastamine, teadustööd uutest ravimimeetoditest, mis kõnelevad kehatööst ja emotsioonide vabastamisest, heliteraapiad autistlikele lastele. Tunnustatud arstid, kes rebivad laval ribadeks haiguse põhjused – tuues selgelt rahva ette, et me oleme täpselt nii haiged, kui poliitikud tahavad, et me oleksime. Neurotagasiside teraapiad ATH lastele – uue ajastu kliinikud. Sellest kõigest oled sa proovinud ka Eesti turul rääkida – selgitada, et on olemas veel võimalusi, kui end maha kanda, hulluks kuulutada või alla anda.

See on üks-ühele see valdkond, milles mina liigun – ja maailm on valmis teaduse ja vaimsuse ühendama. Ja tead mis veel?

See, kuidas Ameerika biohäkkerid Eestit vaatavad on imeline – me oleme nende jaoks mingi muinasjutuline orgaanilise biohäkkimise maa – saunateraapiad, talisuplus, metsateraapiad, ravimtaimede kultuur – kombineeritud ateismi ja digitaalse innovatsiooniga.

Oi, eestlased! Te ei aima, kui erilised ja nõutud me oleme! Lihtsalt aega läheb, et seintest läbi murda ja jalg maha lüüa – ja eeskätt ise uskuda, et meil on mida anda.

Ja siis tuleb see oomen, mida oled oodanud

Kui sa arvad, et kõik eelnev oli juba küll, siis… veel ei ole. Pärast konverentsi istusin koos arstide, teadlaste, poliitikute ja müstikutega autodesse – ja sõitsime Sintrasse, mäe tippu, avama portaali. Jah, portaali. Esmapilgul võib tunduda see kummaline –, aga kõik siin usuvad, et see legend on päris. See on seotud 17. sajandi jesuiitpreester António Vieiraga ja tema ettekuulutusega viiendast impeeriumist. Mitte territoriaalsest, vaid vaimsest ja keelelisest ühendusest, mis ühendab maailma kõrgemaks ärkamiseks – ettekuulutus, et teadlik inimene tõuseb ja vaimsus ja teadus ühendatakse, mille tõttu ka vaimse tervise kriis laheneb, sest inimesed hakkavad holistilisemalt enda eest hoolitsema – treeningud, toitumised, meditatsioonid, mõtteviis. See ennustab tervete, õnnelike, loovate, terviklike inimeste tõusu – sellisena, nagu meid siia imeilusale planeedile loodud on!

Eks ma vaatasin seda natukene uuriva ajakirjaniku pilgu läbi – ja tuleb välja, et nii mõnigi esmapilgul uskumatu asi peab paika.

Nii ma seisin seal Quinta da Bella Vista mõisa suletud raudväravate taga, osana millestki kummalisest ja kaunist, mis korraks pani kruvid peas logisema – ja siis need õige pingega uuesti kinni keeras.

Alla anda saab alati. See on lihtne. Aga edasi minna – see on valik.

Olgem ausad, kui Eestis mõni poliitik või arst niisugusel üritusel osaleks, ilmuks järgmisel hommikul tühistamiskampaania. Meil ei lubata veel teadusel ja vaimsusel samas ruumis hingata. Aga seal – seal tegeletakse läbipõlemise ennetamisega, mitte tagajärgede likvideerimisega. Ja kui päris aus olla, siis mina, kes ma olen tundnud, et ega ma päriselt oma vaadetega kusagile kuulugi – tundsin seal end osana millestki palju suuremast.

Ja täpselt nii lihtsalt, nagu oomenitele kohane – leiad endas mingi täiesti uue väe edasi rassida, sest sa tead, et maailmas toimub nii kuradima põnevaid asju, millest sa mitte mingil viisil muudmoodi ei kuuleks, kui kohal olla.

Olen ise enda teekonnal samuti tajunud, kuidas teaduse ja vaimsuse kokku sulatamine on mind ennast tervendanud ja nii julgustav on näha, et need ei ole mingid pisikesed kodumaised kogukonnad, kes seda asja ajavad – vaid teadlased, arstid ja müstikud, siin kaugel maal – kõik töötamas suurema eesmärgi nimel. Ja see tunne on võimas, äge!

Alla saab alati anda – aga enne küsi, miks sa üldse alustasid

Olen alati öelnud, et kõik algab suhtumisest. Aga tõde on: ka parim suhtumine ei hoia ära läbikukkumisi – see lihtsalt aitab kiiremini püsti tagasi saada. Ja võib-olla ongi tähtsam mitte suhtumine, vaid reaktsioon – kas jääd lebama või tõused ja ütled: okei, sellest saab kas kogemus või elamus!

Proovima peab. Maailmas valitseb vaimse tervise kriis ja kui saan kuidagigi teadlikkuse tõstmisega kuidagi kaasa aidata, siis ma seda ka teen. Natukene teen seda ka meie kõigi nimel – selle väikese, imetabase rahva nimel, kellele võiks maailmas rohkem ruumi teha. Ja kellelt on maailmal ka midagi õppida.

Kas loobuda või minna edasi – mõlemad on valikud

Seega, kui sina oled oma eluga sarnases kohas – kus ongi raske ja sa loed neid ridu, siis tea, et kogu aeg ei pea olema tubli, kogu aeg ei pea olema edukas. Vahepeal võime kõigest ilma jääda – aga peaasi, et jälle tõuseme!

Meiegi ei saanud ka oma muutuseks valmistuda – elu lihtsalt juhtus. Lapse tervis pani meid liikuma, ja sellest hetkest alates on olnud tunne, et keegi seal üleval – olgu ta Jumal, Peko või lihtsalt hästi sarkastiline universum – testib meie närvikava nagu elusuurust katsemutrit.

Aga me proovime veel. Ja kui ei õnnestu – siis paar korda veel. Alla anda saab alati. See on lihtne. Aga edasi minna – see on valik. Ja vahel pole see mingi suur žest. Vahel on see lihtsalt see, et sa ärkad, pesed silmad puhtaks ja ütled: „Täna ma proovin veel, siis vaatame edasi!“

Ja kui me küsiksime üksteiselt rohkem, kuidas päriselt läheb, siis äkki muutuks see maailm veidi pehmemaks. Veidi ausamaks. Minu sõnum täna? Ärge unustage, kui erilised me oleme ja kui ongi raske – siis teadkem, et meie reaktsioon muudab selle tavaliselt mitu korda raskemaks! Hingakem, ja proovigem uuesti.

Sest elu – see on meil kõigil üks kohutavalt lühike mäng – mängigem siis!

Kati

Kallid eestlased, ma pean teid kurvastama või siis rõõmustama – oleneb, kes kuidas meile kaasa elab. Eelmises kolumnis tunnistasin ausalt, et mul ei lähe hästi, täna tundub, et esimene lahing on võidetud.

Tuleb välja, et eduga on nii, et kui julged olla natuke kannatlik, siis hakkavad asjad juhtuma. Minu lemmikud uhhuud ütlevad ikka, et meile ette määratud asjadel on alati jumalik viivitus – kõik tuleb, aga tuleb osata oodata ilma loobumata. Et siis korraga avastada, et kõik, mida oled Eestis 10 aastat proovinud saavutada, on käes mujale minnes 300 päevaga. Korraga oled partner ettevõttele, kes opereerib 12 turul, saad pingutamata mõlemad raamatud valmis, oled 14 kilo kergem, 5 aastat noorem ja maailma uksed on lõpuks avatud.

Olen aus – see jumalik ootamine tundub rohkem nagu põrgu ukse taga istumine – mina küll mingit valget pilvevatti sel teel ei kogenud, sest kui sul on tunne, et terve maailm puruneb sel ajal kildudeks, siis tahaks selle jumaliku viivituse pikalt saata, eneseusu aknast välja visata ja metsa telgi püsti panna ja kõigele joone alla tõmmata.

Teate ju küll seda klomp-kurgus-tunnet, kui sa enam ei jaksa, aga tagasiteed ka ei ole

Leiad end nagu turuplatsil varastamisega vahele jäänud vanaaja kelm, kelle käed seotakse ühe hobuse, jalad teise külge – ja sünkroonis antakse mõlemale tagumikule laks. Hobused panevad vastassuunas ajama ja sina oled seal vahel, lõhki tõmmatav. Aga mis ma oskan öelda – tundub, et mul on see stressi vastupanuvõime korralikult enda elu jooksul suurenenud, sest mina võtan seda hobuse külge sidumist hommikuse venitusena.

Mida siis 300 päevaga muuta saab? Kui aus olla, siis palju rohkem, kui olin julgenud loota

Täpselt 300 päeva tagasi istusime abikaasa ja lastega vihmase Liivalaia tänava trepikoja ees ja ootasime Bolti, kes meid lennujaama sõidutaks. Ostsime ühe-otsa pileti Portugali.

Täna teeme hommikul kraaviääres sirutust, nägu esimeste päikesekiirte poole keeratud, ja kuskil kuklas tiksub see ameerikapärane lause, mis nüüd juba enam ei sosista, vaid karjub: „Mama, I made it. We made it.“

Alustame siis ikka naiseliku edevusega ja minu kõige suurema eneseületusega!

Ainus kaotus, mida ma selle 300 päeva jooksul rõõmuga tunnistan – on kaalukaotus. Olen 10 aastat püüdnud end kergemaks saada, proovinud kümneid dieete, trennikavasid ja vidinaid, õppinud närvisüsteemi ja lümfitööd, sukeldunud neuroteadusse ja isegi vaakummassaaži. Tulemus? Närvilisus, Exceli zombielu ja püsivalt raske puus.

Viis aastat tagasi alustasin teekonda, kus proovisin kokku kirjutada endale Keha Restart elustiiliõpetust. Testisin, õppisin, katsetasin. Portugalis sain selle lõpuks kokku ja olen seda nüüd ka 300 päeva enda peal testinud ja tulemus? 14 kilo kergem, 5 aastat noorem, ja mis kõige olulisem: lõpuks püsivalt. Ja siinkohal ei ole mingeid soovitusi, et ela stressivaba elu, sest see 300 päeva on olnud kõike muud, kui stressivaba. Keha Restart on kindlasti minu suurim isiklik võit – sest kui juba elu kardinaalselt muutma hakata, siis all-in, eks ole.

Aga jah, nüüd tuleb see kirumise moment – Eestis on puhtalt toituda ka suveajal väga raske

Olen poolteist kuud Eestis olnud ja tahaks ausalt öeldes kõva häälega karjuma hakata. Kui vaatan oma iganädalast Portugali toidukorvi – täis kohalikke vilju, mahedaid kurke, tomateid, viinamarju, kaks pudelit punast veini ja kanister oliiviõli – ja kui saan selle kõik kätte vähem kui neljakümne euroga... siis tuleb igatsus korraga südamesse, kõhtu ja rahakott tahaks ka nagu tagasi juba.

Eestis? Tahaks korvi laduda kaks kilo tomateid (5 €/kg), kilo kukeseeni (22 €/kg), värsket kartulit (4,80 €/kg), kilo hakkliha (19,60 €), sinki (16 €/kg) ja paar kilo eesti maasikat (12 €/kg) – ja selle eest saad heal juhul suvilas perele ühe sooja toidukorra ja mõned võileivad.

Ja ei – ma ei ole see ninakrimpsutajast naiivitar, kes pärast „väljamaa hindade“ kogemist koduturule üleolevalt vaatab. Olen talunike poolel. Ma saan aru, et kui ainult vihma sajab, siis mari hallitab ja kui päike tuleb, küpseb kõik korraga. Jaanipäeva kaamos – vatijope seljas, vihmavari pea kohal – oli meile kõigile karm meeldetuletus. Eks ma saan aru, et kui riik talunikke toetaks, ei peaks me Poola maasikaid külmutama ja kohaliku suitsusingileiva asemel kuu lõpus saksa sardelli sööma. Aga mis siin enam, paari nädala pärast olen ise juba Aafrikas ja varsti saab see eesti puhkus meil kõigil siin läbi, siis saab jälle kopikate eest turul käia.

Mama, I made it. We made it.

Unistused saavad siiski teoks, kui mitte alla anda?

Meie 300 päeva on möödunud tihedalt – elame visiitabielu, sõidame palju eraldi ringi, ja kui koos oleme, siis jagub musideks aega vaid kontoriuksel möödaminnes, enne kui sukeldume tagasi ehitustöösse – lehtede testimisse, koosolekute kokku leppimistesse ja kõigesse muusse mida üks pisike eestlane peab tegema, et maailmas suurtele ustele jalg vahele saada.

Eks me mõlemad oleme Teeduga nende hobuste venitustega harjunud, sest kaotused on olnud suured, riskid veel suuremad, tänulik saab aga olla selle eest, et me teame miks ja kelle jaoks me seda elu ehitame – meie ei ole selles võrrandis ammu enam olulised, meie neli teismelist last on – nemad peavad selle hullumeelselt muutuva maailmaga ju kuidagi hakkama saama ja meie tahame olla neile toeks, isegi, kui sel aastal on see olnud väga raske, siis on siht silme ees! Ehitada kasvõi meie pere mikromaailm piisavalt turvaliseks, et kõik oleks süsteemis hoitud.

Nii me elasime see kolmsada päeva. Kohtumised. Edasi-tagasi lendamine. Tasuta töötunnid. Luhtunud brändid, turu testimine ja turundustegevused, mis jäid pooleli, sest eelarved said otsa.

Ometi toetas meid miski, mis oli suurem, kui meie väsimus – usk, missioon ja teadmine, et igal õigel asjal on jumalik viivitus. Kõik tuleb.

Siinkohal meenutan meie abielusõrmuste teekonda. Kui meie sõrmuse meister Katrin Veegen küsis, et mis meie püha liidu kuupäevaks ja sõnumiks saab – siis ütlesime ühest suust „It will come“ – ja pane aasta 2021! Eks me vaatame, millal pulmad peetud saavad. Ja lasime pool sõrmustest teha kullast – teise poole Damaskuse terasest, ilmselt teadsime ette, milline hullumeelne teekond meid ees ootab!

Sõitsin just paar päeva tagasi Teeduga lennujaamast Tartu poole ja midagi oli teistmoodi. Meie vahel oli vaikus, aga selline vaikne kelmikas vaikus – kes on kunagi Taika Waititi Jojo Rabbitit näinud, siis täpselt selline aeglane puusa nõksutusele ja tantsule kiskuv vabastav vaikus, kus laste naeratus peale seda, kui sel korral oli sõda võidetud – tantsis omas taktis. Käsivartel kananahk ja sõrmused üles tõstetud – andes märku „It will come“ – tunnistades „it came!“ Vähemalt algus on tehtud.

Lepingud on sõlmitud ja kontor on avatud!

Meie Non-tech AI Advisory on nüüd Oporto Forte Grupi partner. See on ettevõte, kellel on 30 aastat kogemust, 12 aktiivset turgu, ja nüüd oleme meie nende AI-filiaali ametlikud partnerid.

Meil on ees Aafrika. Brasiilia. USA. Aga kõige ägedam on see: me saame endaga kaasa haarata teisigi ägedaid eestlasi, kes meid meie teekonnal toetanud on. Sest nagu ma juba eelmises kolumnis ütlesin, eestlased on maailmas tohutult hinnatud ja uskuge mind, kliente jagub kõigile! Ainuüksi Brasiilias on 230 miljonit inimest!

Lisaks partnerlus ka Lõuna-Aafrika täiendhariduse pakkujaga ja Silicon Valleyst alguse saanud AI-saloni meeskonnaga. Alustasime ideega, et avada haru Portos, nüüd aga oleme kaasa rääkimas ka globaalse strateegia osas ja kihutame sellega ka Brasiiliasse ja Aafrikasse.

Ise mõtleme, et kui ei oleks enda minapildile õigel ajal restarti teinud, arvaksime ikka, et oleme pisikesed eestlased, kes näevad und või on deliiriumis.

Ainus asi mis pidime tegema – lööma maailma ukse jalaga lahti ja kõva häälega kuulutama – Torimid tulid! Ja siit tulebki kõige olulisem õppetund kõigile, kes unistavad välisturule minekust: sa ei valluta midagi läbi ekraani. Sa pead päriselt kohale minema. Meie mõlemad oleme Teeduga sellest kõigest unistanud kümme aastat. Täpselt 3652 päeva. Ja tegime selle ära 300 päevaga.

sa ei valluta midagi läbi ekraani. Sa pead päriselt kohale minema.

Minu süda on minu inimesed – minu pere, kelle jaoks on armastus tingimusteta

Kõige selle kõrval on olnud meie pere. Meie alustalad. Ema Ülle ja isa Aivar, kes selle asemel, et öelda „te olete hullud“, kleepisid terve seina täis maailmakaarti, et vaadata, kus need „hullud“ parasjagu jälle maanduvad.

Ja mitte ainult meie – ka minu õed-vennad pendeldavad maailmas ringi, et siis kõik suvel siia turvaliste bullerby-küla seinte vahele tagasi tulla, koos korraks sisse ja välja hingata ja edasi rokkida

Ma soovin kõigile lastele selliseid vanemaid – neid, kes hoiavad hinge kinni, aga viivad sind lennujaama. Soovin kõigile vanematele südametarkust treenida – usaldada oma laste eesmärke ja toetada nende unistusi, isegi siis, kui need tunduvad hullumeelsed.

Meie peres on alati öeldud: tehke, mis tahate – peaasi, et teistele haiget ei tee. Ja kui tahate, ronige kasvõi maailma kõrgeima puu latva, aga olge valmis – kui alla kukute, siis saate kolakat. (Disclaimer: õrnahingelisele õigustekaitsjale – see pole vägivalla propageerimine, vaid käibefraas, mis aitab iseteadlikel reegleid rikkuvatel lastel elutervet reaalsustaju säilitada. Just seda, mida me kõik vahel vajame ka täiskasvanueas.) Ja nemad? Nemad ongi meie kõigi eeskuju. Ma tahan olla täpselt samamoodi toeks enda lastele.

Ka meie teeme seda kõike ka oma laste tuleviku nimel

Maailm ei lähe enam kergemaks – me elame revolutsioonilises ajastus. Maailm ei muutu, see on juba muutunud ja tänu AI arengule ei suuda ka kõige targemad futuristid ennustada, mis saab kümne aasta pärast, isegi viiega on probleeme.

Ja ma olen päris kindel, et kui me ise koos maailmaga ei muutu, uusi reegleid selgeks ei õpi, siis sööme varsti kõik koos külmal suveõhtul lõkkeääres Saksa sardelli, sest elekter on liiga kallis, et tuppa minna.

Kui on väge ja tahet, siis ei tohiks eluraskused meid kohutada – tuleb usaldada, kui öeldakse, et head asjad on jumaliku viivitusega. Kõik tuleb. Ainult meie ise saame enda reaalsust muuta, uut reaalsust luua.

See aasta on olnud meie Sparta! Meie 300!

Tead küll, see Gerard Butleri film, kus ta punases keebis röögatab „This is Sparta!“ – silmis pöörane julgus ja veendumus, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Just seda me tundsime 4. septembril 2024. Ja esmapilgul tundub – esimene lahing on võidetud.

Ärge unustage, mu armsad – ebaõnnestumine ja edu on sama mündi kaks poolt. Ja kui elu esimestel kordadel ebaõnnestumist viskab, siis flippige edasi. Küll see ühel hetkel edu poolega ülespoole jääb.

Julgete järjepidevate mündivisete ja selle hullumeelselt avatud ja ilusa maailma terviseks!

Kati