AutorKati TorimIlmselt sõeluksime siiani Märjamaa metsade ja pealinna vahet, aga nagu ikka öeldakse – inimene teeb plaane ja kõiksus naerab. Nii olemegi juba mitmendat aastat mööda laia maailma seiklemas.
Esimesed neli osa ilmusid ka ajakirjas Eesti Naine.
Olen alati olnud Eesti patrioot. Olen üles ehitanud mõisakooli, pidanud ökokohvikut ja olnud kirglik „Maale elama“ aktivist. Aastate jooksul kogunes kapi peale omajagu karikaid, medaleid ja aukirju – küll maaelu edendamise, mõisakoolide säilitamise kui ka vana mõisamaja taastamise eest.
Aga iga inimese elus tuleb mingil hetkel aeg, mil juhtub midagi, mis paneb liikuma. Avastama.
Mitte sellepärast, et midagi oleks kadunud. Pigem vastupidi – äkki oleme elu lihtsalt üles leidnud.
Nii me praegu elamegi. Natuke teadmatuses, palju uudishimus ja vaatame, mida tulevik toob.
Kõik valminud osad on Kati enda häälega sisse loetud. Pane klapid pähe ja kuula järjest.
Igal osal on oma aadress – saad jagada täpselt seda lugu, mida tahad.
IBom dia! Märtsikuine päike kütab juba nii heledalt, et päikeseprillid on juba hädavajalikud. Sõbranna jõudis ka kohale. Istume metsikuks kasvanud oliivipuu all ja mõtiskleme, kuidas seda õigesti õhemaks lõigata, sest selle taga oleval sidrunipuul lähevad varjus viljad hallitama.
IIMulle tundub, et mu vanemad on eelmises elus Portugalis elanud, sest kasvasime üles ema Ülle „ah, teine kord“ ja isa Aivari „võta rahulikult“ mantratega, mis siin elades nii tuttavlikult kõlavad. Tundub, et see mõtteviis on ka lõunaeurooplastele emapiimaga kaasa antud. „Ah, teine kord,“ mõtled, kui juba viiendat korda ootad kedagi internetti ühendama või proovid pangakontot avada. „Võta rahulikult,“ kuuled restoranis, kui nelikümmend raamatulehte ja poolteist tundi hiljem märkad, kuidas sinu tuunikala alles värskelt kalamehe autoaknast grillile pannakse.
IIIAprill möödus Eestis. Ja olgem ausad – oli isegi mõnus. Mitte keegi ei vaadanud otsa, ei küsinud, kust tulen või kuhu lähen. Bussis istusid inimesed pilk põrandal, telefon käes, lihapirukas suus. Täielik sotsiaalne vaikimisseisak, mis oli korraga nii rahustav kui koomiline.
IVKallid eestlased, ma pean teid kurvastama või siis rõõmustama – oleneb, kes kuidas meile kaasa elab. Eelmises kolumnis tunnistasin ausalt, et mul ei lähe hästi, täna tundub, et esimene lahing on võidetud.
VUusOstsime perega ühe-otsa piletid Aasiasse, oleme siin olnud kaks nädalat ja tunne on kuidagi melanhoolne – selline nukrameelne tahtetus mitte midagi teha.