Kes see kardab tehisaru? Aus vastus — me kõik. Aga sellepärast ei tasu veel tülli minna.
Kohati on tunne, nagu oleksime Kurt Vonneguti „Cat’s Cradle’i“ stseenis. Tegelane Frank raputab purki, milles on punased ja mustad sipelgad, ning need hakkavad omavahel võitlema alles siis, kui keegi purki raputab. Küsimata, kes see kurat seda purki õieti raputab.
Tehisaruga oleme täpselt samas seisus.
Loen muigega: „Mina olen AI-vaba inimene ja sellele rongile ei astu.“ Kallis, sa oled sellel rongil ammu. Google, Amazon ja Netflix on masinõpet kasutanud ligi 28 aastat, su armas Gmail 22, Facebook 20 ja pangad pea 30. AI pole uus — uus on see, et alates 2022. aastast räägib ta sinuga vastu. Nüüd me äkki „märkame“ teda ja vastandume, sest tahame olla erilised.
Tegelikult puudub meil hoopis uue ajastu kirjaoskus: oskus aru saada, mida ja kuidas kasutada nii, et me ise inimesena alles jääksime.
“Tegelikult puudub meil hoopis uue ajastu kirjaoskus: oskus aru saada, mida ja kuidas kasutada nii, et me ise inimesena alles jääksime.”
Mulle kirjutatakse tihti, et tehisaru muudab inimese hingetuks. Aga kratti ei sünni, ilma et sa ise ristteele läheksid ja vanapaganale kolm tilka verd annaksid. Sa tahad teenrit, kes su töö ära teeb ja vilja koju veab. Tehisaruga on sama lugu — oma näo, hääle ja hinge anname talle ise, sest ei viitsi selgeks teha, kuidas teda kasutada ja kuidas mitte. Kas see pole siis mitte meie enda valik?
Ainus tõeline oht on see, et laseme võimalustel, mida meil pole kunagi olnud, võimust võtta. Maailm näeb rohkem poolikuid projekte ja ajuhägu rohkem kui iial varem — korraga on meil tööriistad, millega võib päevas kaks kodulehte püsti panna. Nii hakkame tahtma, viitsimata süsteemi luua. Üsna ruttu muutubki maailm kiiremaks, kõledamaks ja koledamaks, sest hirmu ilma jääda kroonib veel ka oskamatus asja nii tööle saada, et sellest ka päriselt kasu oleks.
Ja kõige lihtsam tõde tuleb siis, kui ekraani kinni paned ja aknast välja vaatad ja küsid – kuidas ma saaksin rohkem päris maailmas olla läbi tehisaru kasutamise ja mis on need asjad, mille minu „kratt“ saab ära teha, et ma ise rohkem päris maailmas saaksin olla. Sest ega me ei saa ju hingetuks muutuda, kui me oma hinge ära ei anna.
Linnulaul, hommikukaste, angervaksa lõhn — päris maailm pole kuhugi kadunud. Sirelid lõhnavad ikka samamoodi. Jõgi voolab täpselt samas rütmis nagu tuhandeid aastaid tagasi. Lained loksuvad vastu kaljut, kulutades selle nurki järjest ümaramaks, täpselt samas tempos nagu alati.
Küsigem lihtsalt: kes seda purki raputab, et me üksteisega tüli kisume? Sest uskuge mind — see ei ole su naabrinaine, kes tehisaru abil õhtusööki või uut aiaplaani paika paneb. Mõtleme, kuidas saaksime ühiselt hirmu uudishimuga asendada.