Aitab hallitamisest, kallis Eesti rahvas

Kas me ka ise pisut hallitame, kallis Eesti rahvas? Lubage, ma selgitan.

Poliitikud tunduvad kohati olevat nagu proovipäevalised, mitte oma ala haritud spetsialistid, kes peaksid elu siin paremuse poole juhtima. Süsteem lonkab. Neid fakte ümber ei hakka lükkama, ei saagi.

Täna küsin aga hoopis seda, et ehk oleme ise rahvana jäänud liiga vaikseks, liiga halliks? „Hall.“ „Hall hiireke.“ „Hallitama läinud.“ See sõnamäng ei ole juhuslik.

Käitume nagu meil poleks võimalust ise midagi ära teha. Samas ei nõua me ka järjekindlalt ju ise vastutust. Õiglustunne võib soontes pulbitseda, kuid õiglus ei sünni ju üksnes nõudmisest – see eeldab ka valmisolekut ise panustada. Muidu pole see õiglustunne, vaid ohvrimeelsus.

Mugavus. Vana vimm. Sissekulunud põhimõtted ja mõttemustrid, mis on kujunenud elu jooksul ellujäämiseks, pärsivad arengut, visates pähe vimmaga täidetud silmaklapid. Need samad mustrid hoiavad meid kinni punktis, kus anname ise vabatahtlikult alla. Nii on kergem, sest siis ei pea päriselt muutusi taluma. Sedapsi istume oma turvalise katuse all varjus ning imestame, miks kasv kipub kõveraks.

Mis siis, kui Eesti suurim areng ei algaks poliitikast? Mitte nii palju riigist, vaid hoopis rahvast?

“Mis siis, kui Eesti suurim areng ei algaks poliitikast?”

Isegi kui väga tahaksime, ei muuda kodune vihane kommentaar maailma. See koormab ainult meie endi närve. Sisemaailmas vallanduvad vihased lööklained ei jõua naabri kõri kallale ega paiska segi ühegi ministri hommikusöögilauda. Need mõjutavad ainult meid endid ja meie ainsat tegelikult tähtsat rehkendust – numbreid, mis elukellal veel tiksuda.

Mis oleks, kui alustaks vastutusest iseenda sisemise tasakaalu eest?

Meie ümber on viha, nukrust ja pettumust. Ma ei ole naiivitar – tean, et maailm on pigem ebaõiglane ning head elu ei serveerita kandikul. Ent meie ajul on selektiivne filter: me märkame seda, millele keskendume. Kui näeme täna natukene halba, peame homseks selle koguse korrutama kahega.

Meie kodumaal on veel õhk puhas, võimalus minna metsa – isegi kui ainult selleks, et end korralikult tühjaks vanduda. Paljudes riikides ei ole sedagi luksust. Tean, et raskuste keskel on head raske märgata, aga mis oleks, kui prooviks? Kui me ei suuda täna luua uut süsteemi – ehk alustame iseendast.

Samm-haaval, palju pole vaja. Käia kolm korda metsas vandumas ja neljandal korral aga kallistada puud.

Sisemine viha on nagu valesti häälestatud GPS – kui kompass on seatud vanadele uskumustele, ei vii ka parimad palved meid uude sihtpunkti.

Seepärast ütlen täna otse: enne kui õpetame valitsejaid, teeks esmalt õige individuaalse hingeinventuuri.

Tugev ühiskond ei sünni loosungitest, vaid tugeva rahva iseloomust ja selgest eneseväärtusest. Inimest, kes ei usu endasse ja elab üksnes vanade lugude järgi, on lihtne juhtida.

“Tugev ühiskond ei sünni loosungitest, vaid tugeva rahva iseloomust ja selgest eneseväärtusest.”

Muutus algab sealt, kus lõpeb mugav eneseõigustus. On lihtne nõuda ja pahandada. Raskem on võtta vastutus oma reaktsioonide, sõnade ja tegude eest. Ehk tähendab see vähem impulsiivseid kommentaare ja rohkem läbimõeldud seisukohti. Rohkem kuulamist, vähem karjumist. Rohkem tegutsemist, vähem lõputut pahameelt.

Midagi saab alati teha. Hingata sisse ja välja. Lasta stressil läbi voolata, ilma et see endasse salvestuks. Anda naabrile andeks. Astuda ka raskustes edasi. Luua rohkem selgust kui segadust.

Keerata maailma müra korraks vaiksemaks ja vaadata enda ümber ja küsida – mida saan mina siin ja praegu ära teha? Et endal ja lähedastel pisut parem oleks.

Kui sisemine selgus olemas, küllap jagub ka julgust nõuda õiglust suuremalt ja teha seda väärikalt ja kindlalt.

Mine tea, ehk saamegi enese isikliku väe tagasi ja kui aeg ja asjaolud nõuavad, haarame hangud ja käivitame sõnnikuga laetud traktorid. Mitte märatsemiseks, vaid selleks, et nähtavalt ja üheskoos seista selle eest, mida peame õigeks. Sõidame lahtise lauluga tornide suunas – selg sirge, lepitust otsinud naaber kindlalt kaenlas.

Kui oleme oma sõna sekka öelnud, istume koos Toompea kohvikusse maha, võtame sõõmu piparmünditeed, ampsame lihapirukat peale ja tõdeme pea püsti – kui ei kuulata, las olla. Vähemalt oleme sel korral rääkinud. Koos ja valjult, sest selles maailmas, kuhu oleme jõudnud, suudab korda nõuda ja luua ainult rahvas, kes on ise vaimselt terve, eneseteadlik ja sitke.

Palju õnne, kallis Eesti rahvas. Aitab hallitamisest. Võtame oma väe tagasi.