
Kas edu on õnne võti või vastupidi?
Kas edu on õnne võti või vastupidi?
Aastate jooksul olen märganud, et olen kogenud kahte täiesti erinevat sorti õnnetunnet.
Esimene neist tekib siis, kui eesmärk on saavutatud. Kui projekt on lõpetatud, tulemus käes, linnuke kirjas. See on intensiivne, peaaegu joovastav hetk. Pingutus tasub end ära. Sa oled jõudnud kohale.
Teine õnnetunne on hoopis teistsugune. See ei plahvata, vaid voolab. See tekib teekonnal olles – siis, kui teen midagi, mis mulle päriselt meeldib. Kui protsess ise on nauditav. Kui aeg kaob ja tähelepanu süveneb. Need kaks tunnet ei ole lihtsalt erineva kestusega, vaid erineva kvaliteediga.
Esimest õnnetunnet olen ma oma elus palju jahtinud. On olnud perioode, mil kogu fookus oli eesmärgil. Justkui tohiksin endale õnne lubada alles siis, kui tulemus on käes. Kui number, aplaus, tunnustus või märgiline saavutus on olemas.
Aga sellel õnnel on üks omadus – ta kulub kiiresti. Aju harjub. Ja üsna pea nõuab ta järgmist doosi. Nii tekibki märkamatult eesmärgisõltuvus. Sa ei jahi enam arengut, vaid järgmist õnnelaksu.
“Aga sellel õnnel on üks omadus – ta kulub kiiresti.”
Viimastel aastatel olen püüdnud teadlikult kogeda rohkem seda teist sorti õnne – seda, mis sünnib teekonnal. Seda, mida sageli nimetatakse vooseisundiks. See on tunne, kus sa ei tee midagi ainult tulemuse nimel, vaid oled täielikult kohal selles, mida lood.
Ma olen märganud, et kõige tõeliselt edukamad inimesed ei ole kinnisideeliselt keskendunud finišijoonele. Nad on sügavalt pühendunud protsessile. Nad tegutsevad vooseisundis ja just see annab neile ligipääsu oma oskustele ja jõule hoopis teisel tasandil. See ei ole ühekordne plahvatus, vaid püsiv sisemine põlemine.
Kui ma hakkasin teadlikult küsima, millist õnne ma tahan kogeda – kas lühiajalist tulemuseõnne või püsivat teekonnaõnne –, muutusid ka otsused lihtsamaks.
“Kui ma hakkasin teadlikult küsima, millist õnne ma tahan kogeda – kas lühiajalist tulemuseõnne või püsivat teekonnaõnne –, muutusid ka otsused lihtsamaks.”
Kas ma võtan loengu vastu aplausi pärast või sellepärast, et ma armastan süsteemide loomist ja mõtete struktureerimist?
Kas ma kirjutan, et müüa võimalikult palju, või sellepärast, et ma ise õpin ja naudin seda protsessi?
Kas mõni koostöö pakub mulle inspireerivat teekonda või toob kaasa ainult ärevust, mida õigustan suurema eesmärgiga?
See eristus muutis palju. Kui ma lõpetasin ajutise õnnelaksu ja püsiva töö- ja elurõõmu segamini ajamise, läks elu lihtsamaks. Sest teekond ise muutus kandvaks. Ja kui teekond on kandev, ei pea iga verstapost sind päästma.
Küsimus ongi selles: kas sa teed asju, mida sa tegelikult teha ei taha, lihtsalt selle lühiajalise õnnetunde nimel, mille määravad tulemused? Või teed otsuseid nii, et ka su igapäevane teekond oleks tähenduslik ja rõõmurohke?
Võib-olla oleme liiga kaua uskunud, et edu on õnne võti. Äkki on hoopis vastupidi. Äkki on õnn – see sügav, teekonnal kogetav seisund – edu tegelik võti.