„Tere, kas te olete Kati Torim? Meil on teile paar küsimust. Siin Eesti Politsei“.
„Tere, kas te olete Kati Torim? Meil on teile paar küsimust. Siin Eesti Politsei“.
Ausalt – selle lause peale tõusid mu stressihormoonid sekundiga lakke. Hääl teisel pool toru oli ametlik. Konkreetne. Politseinik.
Esimene mõte: mida ma nüüd teinud olen?
Teine mõte: mis on juhtunud?
Kolmas mõte: kas keegi on viga saanud?
Aju suudab poole sekundiga kirjutada valmis terve krimisarja.
Siis ta selgitas. Nad olid kolleegidega lugenud minu läbipõlemise ennetamise raamatut „Ma ei ole hullult lahe“. Ja nad tahtsid luba trükkida ühe sealt pärit harjutuse – „Minu õnnelik koht“ – politseinike riietusruumi seinale.
Ma hingasin välja. Päriselt. „Jah, härra,“ ütlesin ma.
See tegi mind absurdselt õnnelikuks. Mitte edevaks. Mitte uhkeks. Õnnelikuks.
Sest nii tihti peetakse läbipõlemise ennetamist ja vaimset tugevust mingiteks „pehmeteks teemadeks“. Nagu see oleks midagi kõrvalist. Midagi, mida tehakse siis, kui päris töö on tehtud.
Aga tegelikult on närvisüsteem see, mille peal kõik muu seisab. Väikseim hingamisharjutus võib muuta päeva. Mõnikord töö. Mõnikord elu.
“Aga tegelikult on närvisüsteem see, mille peal kõik muu seisab.”
Olgem ausad – maailm on lärmakas.
Sa loed hommikul uudiseid ja tunned, nagu oleksid alla neelanud terve sajandi katastroofe.
„Kolmas maailmasõda.“
„Tuumaõnnetuse oht.“
„Tehisintellekt võtab töö.“
„Enesetappude arv kasvab.“
„Vähk on kõikjal.“
Ja siis veel filmid – vihased tulnukad, mässavad masinad, kokku kukkuvad ühiskonnad. Kassatulu on hiilgav. Närvisüsteem on läbi.
Ma olen ise tabanud end pärast uudiste lugemist taipamas, et ma ei hinganudki. Lihtsalt hoidsin hinge kinni. Nagu ootaks lööki.
Isegi mõned inimesed, keda ma kunagi kuulasin inspiratsiooni pärast, hakkasid rääkima ainult hirmust. Ja hirm on nakkav.
Siis ma lähen oma „õnnelikku kohta“. Sama harjutus, mis nüüd on kleebitud politsei riietusruumi seinale. See on lihtne. Mitte maagiline. Lihtne.
Ma astun viieks minutiks eemale. Vannituba sobib suurepäraselt. Telefon jääb lauale. Ma meenutan kohta, kus ma olen tundnud päriselt õnne. Mitte eufooriat. Õnne. Valgust. Õhku. Lõhnu. Tekstuure. Detaili.
“Ma meenutan kohta, kus ma olen tundnud päriselt õnne.”
Ma ehitan selle stseeni uuesti üles. Ja siis hingan.
Neli sekundit sisse.
Seitse sekundit hoian.
Kaheksa sekundit välja.
Ja uuesti.
Ja uuesti.
Alguses on see tehnika. Siis muutub see seisundiks. Kõht pehmeneb. Lõug lõdvestub. Õlad vajuvad alla.
See ei ole „huga-buga“. See on närvisüsteem. See on uitnärv. See on vana tarkus ja tänapäeva neuroteadus käsikäes. Kui hingamine muutub, muutub keha. Kui keha rahuneb, rahuneb mõte.
Koos mälupildiga katkestan ma aju selektiivse filtri, mis otsib ainult ohtu.
Ma ei eita, et maailmas on probleeme. Ma lihtsalt ei lase oma sisemisel sireenil kogu aeg huilata. Väljas võib olla torm. Sees ei pea olema.
Ja kui ma pärast seda kõnet mõtlesin, et kuskil politsei riietusruumis seisab minu „õnnelik koht“ seinal, siis tundus maailm korraks pehmem. Mitte sellepärast, et uudised oleks muutunud.
Vaid sellepärast, et keegi otsustas keset lärmi oma närvisüsteemi eest hoolitseda.
Ja see on äge. Ja mul oli sünnipäev. Palju õnne mulle.