Kui sa pole veel tähele pannud, siis nüüd sa tead. Sa ei ole maailma naba. Mina ka ei ole. Kallis, me oleme kõik tõepoolest ainult omadega tegelevad inimesed.
Aga eks me armastame ikka mõelda, et teised meiega tegelevad.
Psühholoogias on sellel ilus nimi — prožektoriefekt (spotlight effect). Illusioon, et sa seisad prožektori all ja kõik sind vaatavad, hindavad ja meelde jätavad. Tegelikult on inimesed hõivatud iseendast, mitte sinust.
Sinu sokiviga, ebamugav kommentaar kohvipausil või eilne vistrik — teised mäletavad neid palju vähem kui sa arvad. Uuringud näitavad, et me ülehindame teiste tähelepanu umbes kaks korda.
Mina elasin selles illusioonis päris pikalt. Ma arvasin ausalt, et minust räägitakse kogu aeg. Kui meie äri kokku kukkus, olin veendunud, et see on ainus asi, millest kõik räägivad. Et kogu linn elab minu läbikukkumisele kaasa. Ausalt? Nad ei teadnudki seda. Osad teadsid, aga neil olid oma asjad. Nad tegelesid iseendaga. Kes ristimistega, kes kuluhüvitisega, kes ei teadnud, mida lapsele kooli kaasa panna, kellel hakkas uus suhe, kellel purunes hammas ja kellel oli päev nii täis, et mu elu ei mahtunud sinna lihtsalt ära.
Ja ma olen siiralt tänulik, et elu mulle selle nii valusalt ja ausalt näppu andis. See oli üks vabastavamaid tõdesid, mis mulle selguseks on saanud.
Ehk saab keegi sellestki postitusest aru, et see puudutab teda. Ehk arvab keegi, et see on kirjutatud temast. No vaata — prožektoriefekt toimib!
Siin on paar asja, mis mind on aidanud ja aitavad siiani.
Kui sa näed, et keegi vaatab sind, siis mõtle — ta ei vaata sind, ta vaatab sinust mööda, sest ta mõtleb millelegi omale. Sa oled tema peas täiesti korralik taust.
Kui sa näed, et keegi naerab, siis mõtle — ta ei naera sinu üle, vaid lihtsalt midagi meenus talle. Sinuga pole tal tegelikult tegemist.
Ja kui sind ikka väga huvitab, mida ta sinust arvab, siis mine küsi. Enamasti ütleb ta: „Ma ei pannud sind tähelegi.“
Vabastav, eks? Pole prožektorit. Pole publikut. On lihtsalt inimesed, kes kõik istuvad oma elu esimeses reas ja vaatavad oma filmi. Sina oled neile statist, mitte peaosaline. Ja see on hea uudis.
Sa võid rahulikult eksida. Sa võid olla kohmetu. Sa võid öelda midagi rumalat ja naerda iseenda üle.
Keegi ei pane seda nii tähele, kui sa kardad. Ela julgemalt. Naera rohkem. Eksi vabalt.
Mille üle sina täna mõtisklema jääd?
