Siia postitades olen ma iseendale kõige ohtlikum inimene. Luba, ma selgitan.
Siia postitades olen ma iseendale kõige ohtlikum inimene. Luba, ma selgitan.
Oht algab sealt, kus hakkame seda mõnusat odavat dopamiini siin oma väärtuse mõõdupuuks pidama.
Peame teadma kahte asja: meie ajule meeldib draama ja ta vihkab teadmatust. Kui keegi ei reageeri, hakkame endas kahtlema, sest me ei tea, kas see läks kellelegi korda või mitte. Teadmatus. Kui siis tuleb esimene vastik kommentaar, mida me teeme? Kleebime selle kohe oma minapildile külge. Saamatu. Mõttetu. Kole. Loll. Draama.
Aga meelde tuleb jätta, et kriitika ei ole sama asi, mis suvaline räuskamine. Kriitika on vajalik. See harutab meie mõtted lahti, küsib „miks?“, peegeldab ja aitab näha pimekohti. Hea kriitika on kingitus, sest selle eesmärk on midagi paremaks teha.
Kõik muu — intellektuaalselt tühi oksendamine, kus on palju lauseid, aga mitte ühtegi mõtet, või sisutühi valu täis sõim – ei ole kriitika. See on müra. Ja müra ei peaks endale külge kleepima, ega?
“Kõik muu — intellektuaalselt tühi oksendamine, kus on palju lauseid, aga mitte ühtegi mõtet, või sisutühi valu täis sõim – ei ole kriitika.”
Keegi ei ela kaasa? Vaikimine ei tähenda, et keegi ei kuula. Äkki jõudis su sõnum täpselt õige inimeseni, kes lihtsalt ei vajutanud mitte ühtegi nuppu. Vaikne inimene võib olla just see, kellele su mõte kõige rohkem korda läks. Algorütm teeb ka oma töö, aga sellest ma ei viitsi praegu rääkida.
Aga jah. Me kõik oleme siin mingil põhjusel. Mõni jagab, mõni loeb, mõni otsib tarkust, mõni lihtsalt tunnet, et ta ei ole oma elus päris üksi. Mõni otsib lihtsalt kohta, kuhu oma pettumus maha laadida.
Just sellepärast tuleb olla ettevaatlik nende isiklike lugudega, mille haavadele ei ole veel koorikut peale kasvanud. Kui lugu on veel toores, võib võõras vaenulik sõna vajutada sinna, kus endiselt veritseb. Ja usu mind — maailm ei raputa avatud haavale soola näpuotsaga. Vahel tuleb seda kamaluga.
Sotsiaalmeedia ei muuda meie minapilti ühe suure pauguga. Ta teeb seda vaikselt. Ühe kurja kommentaari või näiliselt nähtamatu postituse kaudu.
Võtame nähtaval olemist rohkem mänguna, vähem kohtuprotsessina. Oleme vabad, jääme iseendaks, ärme tee lollusi — või noh, natuke ju võib. Ongi elavam see värk siin.
“Võtame nähtaval olemist rohkem mänguna, vähem kohtuprotsessina.”
Kui sul on midagi vahvat pooleli — mõni konto, mõte, lugu või tegu —, siis jaga seda kommentaarides. Anna ennast ise üles, vaatame, mis sa teed! Äkki leiavad sind üles just need inimesed, kellel sinu mõtteid vaja on.
Ja kui leiavad hoopis teised? Jäta meelde: sinu mina ei saa lõhkuda mitte keegi peale sinu enda.