Äkki teeks ühe kampaania ka täiskasvanute kiusu vastu?
Äkki teeks ühe kampaania ka täiskasvanute kiusu vastu?
Koolikiusu vastased plakatid ringlevad. Õigustatult. Loosungid on ilusad: kaitseme lapsi, peatame kiusamise, märka ja sekku.
Aga mida kaugemale minu postitused levivad, seda huvitavamaks muutub mu postkast.
Keegi kirjutab, et ma peaksin end koos Kaja Kallasega põlema panema. Keegi teine vastab enesearengu postitusele sõnadega „käi p***i kapitalist“. Keegi kolmas seletab, et ma olen liiga noor ja liiga loll ja minu sugused „linnukesed“ ei peaks üldse sõna saama. Minu enda seinal.
Positiivseid kirju on muidugi rohkem. Õnneks. Aga ausalt – inetud sõnad kriibivad hinge alati valjemini kui head silitavad.
Üks kiri kriipis eriti. Mitte sellepärast, mida seal öeldi – vaid sellepärast, kes selle saatis. Soovitus end esmalt põlema panna ja siis ära tappa. Et ma olevat selle ära teeninud. Inimene, keda ma ei tunne. Reeglina kustutan sellised kirjad ära. Seekord läksin tema Facebooki lehele.
Ja seal nad olid – koolikiusu vastaste kampaaniate jagamised. „Kaitske meie lapsi.“ „Peatage kiusamine.“ See hetk oli õpetlikum kui ükski solvav lause.
Ma ei nimeta nime. Aga kui sa seda loed, siis sa tunned end ära. Sa oled ehe näide sellest, mis siin maailmas sassi on läinud. Avalikus ruumis räägid sa kiusu vastu. Anonüümses ruumis oled ise kiusaja.
“Sa oled ehe näide sellest, mis siin maailmas sassi on läinud.”
Võib-olla kiusatakse su last. Ma ei tea. Ma eeldan, sest ma ei tunne sind. Aga kui see nii on, siis ma tahan sulle öelda midagi ausat: koolikius ei lõpe kampaaniaplakati jagamisega. See lõpeb siis, kui me lõpetame ise kiusamise.
Alustades iseendast.
Minu minapilti need kirjad enam ei murra. Ma tean, kes ma olen ja mida ma teen. Aga kui sa kirjutad võõrale inimesele, et ta peaks end ära tapma, siis ei räägi see minust. See räägib sinust. Sinu valust. Sinu vihast. Sinu lahendamata asjadest.
Ja see on koht, kus tasub metsa minna. Mitte klaviatuuri taha.
Koolikiusu vastastes materjalides soovitatakse pöörduda täiskasvanu poole. Aga millise täiskasvanu? Selle poole, kes ise õhtuti anonüümselt teisi ründab? Mis nõu ta annab?
„Löö vastu.“
„Kirjuta räigemalt tagasi.“
„Ära ole nii nõrk.“
Või hullem – „Ise oled süüdi.“
Tegelikult algab kiusamise vähendamine kodust. Rääkides lastele minapildist. Õpetades, et kui keegi sind maha tallab, siis ei ole viga sinus. Rääkides, milles nad head on. Ehitades nende sisemist tugevust nii kaua, kuni nad ühel hetkel tõusevad püsti – ilma et peaksid kedagi vastu lööma.
Ja õpetades ka neid lapsi, kes ei ole ei kiusajad ega kiusatavad – et neil on kõige suurem roll. Sekkuda. Seista kõrval. Mitte naerda kaasa.
“Ja õpetades ka neid lapsi, kes ei ole ei kiusajad ega kiusatavad – et neil on kõige suurem roll.”
Kiusajale pole midagi hullemat kui teadlik hulk, kes ei lähe mänguga kaasa.
Tõde on see, et kiusajad on sageli ise kõige ebakindlamad. Nad talluvad teisi, et hetkeks suuremana tunduda. Aga kui me kodus kasvatame tugevaid minapilte, siis ei ole neid nii lihtne maha tallata.
Mulle võib kirjutada, et mu lilla kasukas on tobe. Et punane huulepulk viitab rumalusele. Et noor naine ei tea midagi. Ma olen juba piisavalt suur tüdruk, et see ei murra mind.
Aga mõni teine ei ole. Ja sellepärast võiks koolikiusu vastaste üleskutsete kõrvale teha ühe teise kampaania: „Lõpetage täiskasvanute kius.“ Sest lapsed ei õpi loosungitest. Nad õpivad meie pealt.
Nautige lund. Kandke lillasid kasukaid. Ja kui tahate maailma paremaks muuta, alustage sellest, kuidas te täna õhtul kellelegi kirjutate.