Mis see väljend oligi… muna õpetab kana?
Mis see väljend oligi… muna õpetab kana?
Elu on üks lõputu kohanemine. Eriti siis, kui ühe katuse all elab rohkem kui üks inimene. Keegi jääb haigeks. Keegi saab koolis halva hinde. Koer otsustab, et nüüd on tema kord klaasikild jalga astuda ja operatsioonile minna.
Kui ühe hingemure saad oskuslikult žongleerides lahendatud, on teisel juba kõht tühi, kolmas on midagi maha ajanud, neljas unustanud vannitoa tule põlema ja meenutab sulle enne ööund, et koolivorm on täitsa must.
Ja kui juhtub ime ja kõik tundub korraks korras, siis avastad, et oled unustanud uue õpetaja esimese lastevanemate koosoleku.
Einstein ütles, et elu on nagu jalgrattasõit – et tasakaalu hoida, tuleb edasi liikuda. Me kohaneme. Me väntame. Me hoiame ratast püsti. Ja enne kui arugi saame, on meil kogu aeg kiire. Isegi mõtted on kiired.
Täna tuletas mulle tempo aeglustamise mu lemmik väike inimene jälle meelde.
Olin poes, omas kiires tempos, nagu ikka. Mõttes järgmine ülesanne, järgmine kohustus, järgmine päev. Ja siis haaras mu muidu väga malbe plika mu käest kinni. Konkreetselt. Valju häälega. Käskis seisma jääda.
Ta võttis poekäru mu käest ära. Jättis selle keset vahekäiku seisma. Näitas näpuga inimeste peale, kes tormasid, ja siis nende peale, kes rahulikult valisid õunu.
“Näitas näpuga inimeste peale, kes tormasid, ja siis nende peale, kes rahulikult valisid õunu.”
„Kelle moodi sa olla tahad, ah, nende või nende?! Mida sa tormad?“
Seisime seal. Aeg peatus. Vähemalt minu sees. „Ma õpetan sulle selgeks, kuidas aeglane olla. Ära muretse,“ ütles ta. Mul ei olnud piinlik. Vastupidi. Olin tänulik.
“„Ma õpetan sulle selgeks, kuidas aeglane olla.”
Seal, poe keskel, sain aru, et täpselt sama palju, kui ma täna õpetan, pean ma ise veel õppima. Tempo ei ole midagi, mis tuleb väljast. Tempo on valik.
Meile meeldib mõelda, et elu sunnib meid kiirustama. Et kohustused dikteerivad rütmi. Et september ise on kiire. Aga tõde on see, et isegi selles mäsus on meil võimalik korraks seisma jääda ja vaadata kõrvalt.
Septembris ei joo? Äkki siis aprillis ei torma? Seisame keset poodi, kui vaja. Vaatame inimesi. Hingame. Laseme kärul seista.
Sest seni, kuni meil on oidu selles mängus korraks paus teha, oleme meie ise tempo määrajad.
Ja vahel tuleb see tarkus mitte ülevalt alla, vaid alt üles.
Muna õpetab kana.