Haridus peab muutuma, peab muutuma kohe.
Tehisintellekt on siin, et jääda, ka hariduses. Kas me võitleme, põgeneme või kohaneme? Vaatasin eile filmi „Iseseisvuspäev“ (1996), kus inimkonda tabas „ootamatult“ tulnukate rünnak. Rõhk jutumärkidel, sest selleks ajaks, kui linnasuurused tulnukalaevad inimesi pommitama asusid, olid valitsused juba aastakümneid teadnud, et see rünnak tuleb. Sama teema on aktuaalne ka praegu. See on fenomen nimega AI ja see ei ole ulmefilm, kus Will Smith enne maailmalõppu tulnukate emalaeval elektri välja lülitab. See on päris elu.
Kuigi meile tundub, et AI tulek on sama ootamatu nagu tulnukate laeva ilmumine sinisesse taevasse, on tõde see, et tegemist on rohkem kui pool sajandit vana uudisega. Aastal 1956 peeti Darthmouthi Ülikoolis esimene AI-konverents, kus toodi välja, et vähem kui ühe generatsiooni jooksul saavad masinad targemaks kui inimene.
Juba siis räägiti, et maailma majandus, haridus ja mistahes muud eluvaldkonnad saavad sellest kriitiliselt mõjutatud
1986 loodi esimene isesõitev auto; 1998 integreeris Amazon endale AI-süsteemid; 2011 sai juba Siri, algelise tehisajust assistendi käest küsida, mis ilm on ja paluda tal oma emale helistada. Nüüd, 67 aastat hiljem oleme jõudnud lihtsalt punkti, kus see uus maailm ongi käes. Mida aga meie teeme? Ühed karjuvad, et see on mõttetu trend, teised tahavad seda ära keelata, kolmandad panevad pea liiva alla lootuses, et see kõik möödub.
Tehisintellekt on siin, et jääda
Hinnanguliselt asendatakse 49% Jaapani tööjõust 10–20 aasta jooksul tehisintellekti või robotmasinatega. 30% Suurbritannia töökohtadel on oht, et need asendatakse tehisintellektiga, kusjuures 35% meeste ja 26% naiste töökohtadest on selle suhtes kõrge riskiga. Järgmise 5 aasta jooksul kaotab USA-s töö 73 miljonit inimest. (Goldman Sachs)
Vabandan juba ette selle eest, et ma su iiveldama ajan, aga meil on terve generatsioon inimesi, kes sellele AI-rongile enam ei jõuagi. Miks? Sest uute süsteemide õppimine nõuab õpioskusi ja me ei ole selle jaoks õigesti õppinud, meie haridus ei ole seda pakkunud. Küll aga, lasub masina ja inimese vägikaikaveo raskus meie lastel. Selleks peame aga muutma haridust ja tegema seda kohe.
Mida me teha saame?
Pehme väljend „lapsed on meie tulevik“ on muutunud nüüd karmiks tõeks. Ma usun, et võiksime lõpetada selle rumala arutelu, kas haridus ja AI peaks hakkama käsikäes käima, ja võiksime hakata kiiresti selle nimel tegutsema, et lastel, kes praegu haridust omandavad, sellest 10 aasta pärast reaalselt midagi kasu ka oleks.
Ma ei ole rumal ega naiivne, ma tean, mis seisus on haridusmaastik. Ma tean, et ainuüksi Tallinnas on puudu rohkem kui 300 õpetajat. Ma tean, et õpetajad ei jõua iga uue trendiga kaasa minna. Ma tean, et klassid on suured. Ma tean, et õpetajad murduvad suure koormuse all. Ja kaasav haridus – selle mulli kommenteerimise jätan ma täiesti teiseks korraks.
Aga tead, mis? Mind ei huvita see!
Uus maailm vajab täiskasvanuid, kes armastavad õppimist, kes suudavad kiirelt kohaneda, loovalt mõelda ja mis peamine – kes oskavad teha midagi paremini kui masin.
Traditsiooniline haridus on väga lihtne – samad süsteemid, samad teadmised, samal pulgal hindamine. Uue ajastu haridus vajab personaalset lähenemist. Taas, ära pahanda, ära ütle, et ma olen naiivne. Mainisin juba, et ma tean, et süsteemil on „käed seotud“. Aga, kes see teine selle süsteemi käed lahti seob kui mitte meie ise?
Kui suudaksime koolis õpilasele pakkuda eduelamust uudse õppimise kaudu – kogemusliku omandamise, seoste leidmise, tähenduse andmise, ühenduse loomise teadmiste ja pärismaailma vahel, tunnete juhtimise protsessides ja innovaatilise mõtlemise arendamise kaudu, muutuks ka nende õpikogemus. Äkki läheks nii mõnigi inspireerunud, loomuliku õpetamise ande avastanud noor õpetajaks õppima, et saaks ise veel inspireerivamat haridust luua?
Paneme rohkem rõhku hariduse personaliseerimisele
Me võimegi jätta pea liiva alla ja minna edasi täpselt samasuguse koolisüsteemiga, nagu see viimased mitukümmend aastat olnud on, aga siis laseme me ise masinatel oma maailma üle võtta. Kuidas nii? Praegune koolisüsteem loob ühesuguste teadmistega korduvtegevusi sooritavaid piiratud mõtlejaid, kes on pähe õppinud tohutult fakte, neid hiljem arvestuslikult esitlenud ja saanud siis hinnatud. Karm tõde on see, et kõik tegevused, mis on korduvad, on oma olemuselt mehhaanilised ja suuresti keskmisel tasemel teadmiste põhised – varem või hiljem hakkavad neid tegema masinad. Vaadates, kui kiiresti AI-maailma areng liigub, siis pigem varem. Lõpetajad vaatavad kooliajale tagasi värisevate õlgadega ja vannuvad, et nad tulevikus koolist kauge kaarega mööda käivad. Haridus on aegunud.
Kodu peab ka pingutama!
Ema Theresa ütles ikka, et kui alustada iseenda ukseesise puhtaks pühkimisest, muutub maailm kohe palju puhtamaks. Me oleme inimkonnana selles muutuses kõik koos, äkki on aeg lõpetada mõtteviis, et mida nad seal koolis siis teevad, et ma ise ka veel lapsi õpetama pean? Mina õpetan ühte last kodus, just seetõttu, et ta vajab individuaalset lähenemist. Loomulikult on see väljakutse, aga samas ka minu vastutus. Jõudu annab eduelamuste kogemine – nii enda kui ta tema poolt.
Viskasin nurka vana iganenud loodusõpetuse õpiku, kus pidi 15 taime pähe õppima ja nende nimed mälu järgi hiljem tööraamatusse kirjutama.
Andsin kätte Google Lensi, ChatGPT ja interaktiivse kaardi. Tund aega hiljem olid kõik kodused taimed tuvastatud, ChatGPT-ga kokkuvõtted tehtud ja ka kaardile pandud – kasvukohad, kliima ja eelistused teada. Vahva fakt ka see, et kui sa tead, et su toas olev monstera elutseb vabalt Amazonase džunglis ja tahad talle niisket kasvukohta, siis kastad ka teda rohkem. Korraga oli džungel paberilt koolilaua kõrvale kolinud. Oleme ise muutus, mida soovime ühiskonnas näha!
Ärme tao ise oma lapsi ühepikkuseks
Küsi lapselt, mis tal hästi välja tuleb, mis talle meeldib ja vastupidi – mida üldse ei taha õppida. Las treenib oma tugevusi maksimaalselt, nõrkuste peitmiseks võtku appi AI-tööriistad. Jääb rohkem aega üle oma tugevustega tegeleda – sest kõikide asjade „normipärane“ õppimine treenib tegelikult keskpärasust. Toetame nende loomupäraseid andeid ja tugevusi – sest see võib olla midagi, mis annab neile tulevikus masinate ees eelise.
Ärgem olgem "Karenid"
Ilmselt on meile kõigile sisse kulunud harjumus suhelda lastega siis, kui midagi on halvasti, kui on vaja distsipliini õpetada, suunata tuba koristama ja sõna kuulama, ja ma-ju-ütlesin-formaadis tänitada . Ärgem olgem Karenid. Räägime lastega maailmast, filosofeerime, jutustame ajast ja ruumist – oleme neile inspiratsiooniks inimesena, mitte pelgalt nende kasvatajatena.
Õpetagem rohkem väärtusi, vähem teadmisi
Teadmised on palju kergemini kättesaadavad kui väärtused. Keskendugem sellele. Õpetame lastele muutumatuid väärtusi – empaatiat, ausust, hoolimist, lähedust, suhete hoidmist ja hellust ja armastust, ka iseenda vastu.
Punkt, kuhu me praegu inimestena jõudnud oleme, oli teada 67 aastat tagasi. See ei ole järsk muutus. Aga kohe kindlasti on viimane aeg päriselt tegutsema hakata. Meil lasub täiskasvanutena vastutus luua oma laste õppimisvõimalused selliseks, et neil oleks tulevikus masinatele midagi vastu pakkuda.
