Sul on kõik justkui hästi. Töö toimib. Suhted püsivad. Arved saavad makstud. Ja ometi on sees mingi seletamatu tühjus.
Kujuta ette, et su elu kirjutatakse paberile.
Kui palju on seal kirjavahemärke?
Kas su lugu näeb välja nii: „ärkas tegi korraldas vastas ehitas kiirustas sõi treenis magas ärkas tegi korraldas ehitas kiirustas…“
Või hoopis nii: „Ärkas. Hingas. Andis endale aega. Lõi. Eksis. Puhkas. Oli.“
Me räägime palju eesmärkidest, edust ja eneseteostusest. Vähem räägime pausidest. Ometi on just paus see, mis annab kõigele tähenduse.
“Me räägime palju eesmärkidest, edust ja eneseteostusest.”
Ilma pausita ei ole muusikat.
Ilma vaikusehetketa ei ole lauset.
Ilma hingetõmbeta ei ole elu.
Me oleme õppinud elama komadeta. Ühest tegevusest teise, ühest saavutamisest järgmisesse. Isegi õnnest saab projekt – märgi linnuke, liigu edasi. Ja nii muutubki elu lõpuks üheks pikaks, katkematuks reaks, kus kõik on tehtud, aga midagi pole päriselt kogetud.
Tühjus ei teki alati puudusest.
Vahel tekib see üleküllusest – liigsest tegemisest, liigsest reageerimisest, liigsest kiirustamisest.
Nii nagu lihas vajab pärast treeningut taastumist, vajab ka vaim vaikushetki. Paus ei ole nõrkus. Paus on küpsus. See on teadlik otsus mitte joosta kogu aeg järgmise punkti poole.
“Nii nagu lihas vajab pärast treeningut taastumist, vajab ka vaim vaikushetki.”
Paus on punkt lause lõpus.
See on rändaja hetk enne uut teekonda.
See on tänulikkus selle eest, mis oli, ja selgus selle suhtes, mis tuleb.
Õpime ise vajutama pausi nuppu.
Enne kui elu seda meie eest teeb.