Tunded lähevad aina tugevamaks ja ei jõua enese süüdistamist lõpetada?
Tunded, tunded, tunded! Kõige vastikum neist on pidev enese süüdistamine. Enese süüdistamise koorma all murduvad ka kõige tugevamad. Ometi tapame me igapäevaste süüdistustega nii iseennast kui ka teisi. Süüdistad ennast, et ei jõua trenni ja blokeerid oma Instagramis kõik 20ndates personaaltreenerid, kes veedavad terve oma nädala jõusaalis, postitades vahele tsitaate selle kohta, et paks on see, kes vabandusi leiab. Mõtled siis oma lastekarjale, söögitegemisele, tööle, koristamisele ja sellele, kuidas sul jääb päevas heal juhul 30 minutit iseendale. Mõnus!
Süüdistad treenereid naiivsuses ja ootad, et nemad ka kord lapsed saaks ja „päris elu“ hakkaks elama. Sünnipäeval söödud sefiiritort elab süütundena sinu ajus edasi ja tekitab paha tunnet veel mitu päeva hiljemgi, sest uue kleidi lukk ei lähe endiselt kinni! Süüdistad ennast, et sa ei suuda elu magusatele ahvatlustele vastu panna.
Mõistus ütleb üht – ikka teed teisiti?
Mõistus ütleb, et sinu pangakaardi peaks konfiskeerima, sest oled jälle elutuppa paar kasutut kuldset elevanti ostnud ja pakiautomaati peaks jõudma kohe uus teeserviis. Oli seda ikka vaja?
Kuulad telefonikõnes sõbrannat süüdistamas oma endist meest, kes on uues suhtes palju õnnelikum, edukam ja parem inimene, ja kuulad loengut selle kohta, kuidas nemad küll mitte kunagi mitte midagi peale tülitsemise ei teinud. On ikka mees! Süüdistad oma tööd, et pole aega perega koos olla.
Samal ajal lebad juba tund aega diivanil ja skrollid Youtube´i motivatsioonivideoid. Poetad paar pisarat, kui inimesed oma surivoodil räägivad, kuidas nad oleks pidanud töö asemel perega rohkem aega veetma. Silmanurgast piilud lapsi, kes on omakorda enda ekraanides ja ohkad vihaselt, et sinu töö on süüdi, kui lapsed tähelepanuta üles kasvavad.
Jah! Süüdistamine on mesimagus!
See on lihtsalt nii mugav. Enne, kui arugi saame, oleme aga selle harjumuse küüsis ja siis on sellest rattast raske välja tulla, sest tunded juhivad meie elu rohkem, kui arvata oskame.
Õnneks on inimene aga teadlik olend. Mingil hetkel saame ju ise ka aru, et süüdistamine ei vii edasi. Proovime vaikselt hakata süüdistamist oma peas vaiksemaks keerama, et täisväärtuslike tunnete tundmist valjemaks keerata.
Hakkame ise enda elu eest vastutust võtma. Varsti ei viitsi enam käia seltskonnaõhtutel, kus tullakse kokku ainult selleks, et kellegi teise elu, olemust ja edu kritiseerida, enda kehvasid suhteid süüdistada ja klaase kokku lüües ennast odava Chardonnayga süüst puhtaks pesta.
Mingil hetkel vaatad neid personaaltreenereid ja mõtled, et tegelikult on neil õigus.
Paks ongi see, kes vabandusi leiab. Hakkad käima igal vabal minutil jalutamas, ujumas ja muudad koduse koristamise klapid-peas-kardioks. Sefiiritordile annad andeks ja otsustad, et elad edaspidi „80% ajast tervislik – 20% ajast La Dolce Vita!“ reegli järgi. Serviisi nautimisest ja ilusa keskkonna loomisest tõusev serotoniin ja turvatunne annab impulsi koos lastega skrollimise asemel teed juua ja elust-olust jutustada.
Sõbrannale selgitad järgmises kõnes geeniteooriat, kus tal tuleb lihtsalt omaks võtta teadmine, et kehv keskkond aktiveerib inimeses kehvad geenid. Inspireeriv ja armastav keskkond aktiveerib head geenid. Nii lihtne see suhetes ongi. Ole ise suhtes see, kellena sa oma kaaslast näha tahad.
Siinkohal aitab minapildi restartimine!
Korraga mõistad, et kui sellest iseenda ja teiste süüdistamisest eemale astuda, hakkab palju ägedaid asju juhtuma – sest lõpuks saame aru, et ainult siis saab elu juhtuda, kui hakkame lõpuks süüdlaste asemel lahendusi otsima, kui suudame negatiivsed tunded positiivseteks keerata!
Olen kuulnud, et üks hea viis nüüd selle kõigega pihta hakkamiseks on üks korralik minapildi restartimine. Kuidas? Olen selle sinu jaoks raamatuks kokku kirjutanud – “Minapildi restart” aitabki sul päriselt natukene isend lahti harutada, et siis jälle palju paremini end kokku panna.
Ja kui tahad asjaga ikka väga intensiivselt ja süviti pihta hakata, siis Kai Oja teeb Minapildi Restardi programmi ka mentorluse vormis. Siit saad lähemalt selle kohta lugeda.
Pilt illustreerib seda tunnet, kui hoopis head tunded on löönud lõkkele ja söödud sefiiritort enam süütunnet ei tekita!
Ikka siiralt (ja teadlikult) sinu,
Kati Torim
